Buongiorno!
Hommikune
uova ehk
vova ehk munapuder manustatud, tuli keskenduda ja tõsiselt suhtuda tänase päevakava koostamisse ... tänased sihid: maffia muuseum ja hüljatud linna, Poggioreale varemed.
Enamjaolt räpastele rannikuäärsetele külakestele oli mõnusaks vahelduseks tasasem sisemaa ja selle niitude ja laante vahel kulgevad kurvid ...
Romet tegi kunsti: ...... pea-aegu nagu Navitrolla, ainult kaelkirjak on puudu. Tegelikult on kaelkirjak selle kivi taga :)
"Mis Sa arvad, kuhu poole meri jääb?" ... "Sinna!"
Tee peale jäi bungalo-laadseid ja küla meenutav surnuaed ... kaesime perra ...
Pisut
spookie oli selles majakeses ...
Millegi pärast oli ühel külal siukesed väravad ... küla ise jättis üsna tühja, räämas ja hüljatud mulje ... a noh, kusagilt peab ju sisse saama!
Võtsime esimesena ette linnakese nimega Salemi, kus asub maffiale pühendatud muuseum. Mõnusalt puhas ja kitsaste tänavatega asula. Kohati olid tänavad nii kitsad, et tsikligagi pidid jälgima, et mõnda ukselinki küljest ära ei sõida. Ja mõni tänav oli jälle päris lai.
Kohale jõudes tõdesime taas fakti, et oleks pidanud enne googleˇiga rohkem kodutööd tegema ...
siesta jälle! Mis siis ikka, tagasi sadulasse ja vast päeva teise sihtmärgiga äkki joppab paremini ...
Täna juhtus aga siuke lugu, et dr.google ja neiu waze ei suutnud omavahel, õige tee valikul, mitte kuidagi ühist konsensust saavutada ...
... esimene katse jõuda Poggioreale linna ... tee sai lihtsalt otsa :)
Kusjuures, seda ristmikku läbisime sel päeval vähemalt 4 korda :)
Aga me ei jätnud jonni ning vahepeal on hea tõdeda, et meelekindlus viib siiski sihile - leidsime!
Esimene asi, mis silma hakkas ... terve linn oli valgeid
labrador-tõugu hulkuvaid koeri täis ... sõbralikud ja armsad olevused ... aga miks või kuidas - jäi vastuseta. Nii nunnud.
Poggioreale näol on tegu kummituslinnaga. Rajatud üsna ammu, juba 17. sajandil, kuid 1968.a. maavärina tulemusena suures osas kahjustunud ja seeläbi ka täielikult hüljatud. Kogu linnake ja selle asukad koliti kogu kupatusega mõned kilomeetrid eemale. Täna kannavad Poggioreale linna nime kaks asumit - üks varemeis ja teine niivõrd-kuivõrd toimiv.
Nagu nende kummistus linnadega ikka, siis tekivad kahetised tunded ... huvitavalt põnev ja teisalt kurb ja mannetu.
Uksekell on ainult puudu ...
Tõenäoliselt linna kunagine peaväljak vms:
Stairway to heaven or something:
Ainsad linna asukad ... valged koerad ja üks must hobune ... oleks te vaid näinud, kui kiiresti suudab jurist saltot tehes üle värava (õige pisut täiega agressiivse hobese eest) põgeneda :)
Kaugemalt nägi linn välja järgnevalt:
Tänase päeva kahest üks eesmärk täidetud! ... võtsime taas sunna rannikule ...
Kuramuse süsteem siinamail ikka. Kaks erinevat hinda, sõltuvalt emma-kummalt poolt posti tanklale läheneda ... odavamat pauku saab ainult apastraadist sulas v kaardiga. NB! meie keelt kõnelev kaart ei kära ja kuda krd´it sa saad sula eest täispaaki võtta, ah?! ... lahendus: lähed teisele poole posti ja maksad ikkagi sama kaardiga, aga kallima hinnaga ja samale teenindajale (kusjuures, tsikli puhul, ei lase ju ometi sellel tegelasel tankida, et ta oma 30 senti välja teeniks!?) ... aga pohlad, las olla ka teenindajal hää pääv!
Öömajaga seekord joppas ... hind ja kaup mõnusas parljonksis!
Hotelli teenindajalt sai küsitud, et "I would like to have a sea-view room". Vastuseks oli tiba kohmetunud: "Ou, thank you!" ... ja pärast hiljem leti taga tots säras nii et mustikas, olles oma pikad kiharad valla päästnud ja puha :) ... vahest ei lää tõlkes kõik kaduma, vaid tuleb hoopis "juurde" :)
Üle pika aja siuke mõnusalt puhas ja hubane kuurort nimega San Vito Lo Capo ... Õhtul melu käis - naised tegid poksi ja mehed vaatasi pealt!
Öösel tegime otsuse - jääme siia ka teiseks päevaks/ööks!
