13. juuni 2017

Kokkuvõte


Ja ongi jälle läbi saanud üks tore tsiklireis. Reis, mis seekord viis meid Balkani rannikule. Visuaalselt oli see midagi sellist ....


Reisi pikkuseks tuli 23 päeva ja mõni meeter vähem kui 6 000 km. (18.05.2017 - 10.06.2017)
Läbituid riike 12: Itaalia, Šveits, Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Austria, Tšehhi, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome.
Õlut tuli reisi jooksul osta seitsme erineva valuuta eest: CHF, HRK, BAM, CZK, DKK, SEK ja EUR.

Trahvi tuli meil maksta üks kord ja summas 309.- Euri. Kui kogu reisi telepasse arvesse võtta siis peaksime oma saldoga isegi kerges plussis olema. Seda suures osas tänu Itaalia kiirteedele.
Kiiruskaamerasse saime grupipildile vähemalt kahel korral. Näis kas pildid koju ka saadetakse :)

Hommikujooksu kilomeetreid tuli keskmiselt ca 83,3 km inimese kohta ja selle käigus põletati ca 7 500 kcal.

Beer counteri statistika andmetele tuginedes, läks eesotsas tihedaks rebimiseks. Rebimise käigus manustas võitja 87 õlut ja koos sellega ka ca 3 500 kcal. Kalorisaldo oli siiski tugevalt sportlikuse poole kaldu. Hea seegi!

Kui nüüd sellele ajale tagasi mõelda, siis taas oli lahe reis. Nagu ikka, möödus see kolm nädalat märkamatult kiiresti. Saime nii vihma kui kuumust, päikest ja pilvi. Rohkem ikka päikest. Kui mingeid eredamaid elamusi esile tuua siis kindlasti kustumatu mulje jättis Euroopa suurim kanjon, Montenegros. Sammuti väga ilus oli ka Krka looduspark ja Brac´i saar Horvaatias. See loodus ja rannad seal on ikka võrratud. Omamoodi huvitav oli ka Bosnia läbimine. Ja muidugi need kurvilised, rannikuäärsed teed, neid võikski jääda kruttima.
Taas on rõõm tõdeda, et reisiseltskonnaga joppas. Kõik klappis ja toimis. Sellel aastal kuulusid meeskonda: Taavi Aare, Margus Rebane ja Romet Rebane. Ka rattad pidasid ilusti vastu. Suured Tänud reisikaaslastele! Oli väga tore Teiega koos neid kilomeetreid läbida. Tänud ka teile armsad lugejad, kes te viitsisite meie seiklustele kaasa elada!

Seekord oli siis selline lugu. Kohtumiseni järgmistes osades!






Kahekümne kolmas päev 10.06.2017

No nii rsk. Helsingi. Kui lõpuks laevalt maha saime, .... "olid juba koolitunnid alanud" :)
Vastuvõtt oli soe. Krt. sellest nüüd aru sai, miks Taavi keset Helsingit järsku palve asendi sisse võttis, aga noh, eks endal ka pilt veel veits virvendas ees.  Võib-olla on siin maal nii kombeks, või oli oma osa sellest hoopis eile õhtuses "Vana Tallinnas". Ah, las jääb...
Kuidagi läbi kesklinna ja üle munakiviteede, õnnestus meil siiski ka õige sadam üles leida.
Jõudsime isegi enne Tallinna suunduvale laevale minekut, sadama ees burksi süüa. Kogemata kombel juhtus Taavi kiiver just selles õiges kohas olema. Ega see just tuju rõõmsaks ei tee, kui mingi nelja meetrine tont sulle kiivrisse laseb.


Viimased hetked veel "Pandi paadist" ja .....  


..... olimegi kodusadamas. Viimane selfi, patsutus õlale ja tõdemus, et järgmine aasta jälle.


10. juuni 2017

Kahekümne teine päev 09.06.2017


Hommik suusabaasis ...  eh ...  tahaks öelda, et "suusabaasis oli tantsupidu" ....


... aga võta näpust, ei mingit pidu. Ainukene mürgel, mis öösel toimus, oli muidugi meie toas. Tuba, kus kolm "harleyt" norskasid. Taavi on jätkuvalt arvamusel, et ta ei norska ...

Nii, armas lugeja!
Siinkohal tahame lunastada oma karmavõla. Uskumatu, aga täna saime teada, et hotellide minibaaride õlled, ei olegi tasuta. Meile oli see šokeeriv uudis, või nii. Aga viga tuleb parandada ja oma münt purskkaevu visata. Läksime kohalikku Coopi, ostsime kuus, 3,5 promillilst õllet ja jätsime need hotelli peldiku põrandale. Raske, kuid puhta südamega lahkusime. Karmavõlg tasutud! Minibaarist, viie promilline õlle telepassi pandud, tunne oli hea - tõotas tulla hea päev. :)


Check-out tehtud ja laevani veel kolm tundi. Istusime lobby`sse maha ja kajastasime viimaseid juhtumisi blogis. Krt. varsti tekkis juba küsimus, kas oleks äkki 3 õlut ka "selle" võla tasunud aga noh, ega tagasi ka ei hakanud minema.
Kui Sa oled olnud tähelepanelik lugeja, siis tundub alumine pilt sulle tuttav. Ei, ei ... see pole eelmise aasta pilt! Vaata tähelepanelikult! Midagi on teisiti ....


.... noh, onju. Otsi pildilt kümme erinevust!



Ei saa just öelda, et mitte s...i pole muutunud. Noh ...  uued diivanid ja vaibad põrandal puha ja ...

Sadamas ootasid meid juba tuttavad semud. No, ma ei ta, kes keda jälitab, kui üldse.


Stockholmile veel viimane pilk heidetud - "igasse suunda" ja võibki suunduda Soome manu. Järgmine kord oleme eetris juba Helsingist. Hei, hei, moi, moi.



Kahekümne esimene päev 08.06.2017

Tere Hommikust!
Siit "karu p...t", või nagu rootslased ütlevad "bära röv" (google tõlge, on ilus ilm ja tõotab tulla üsna tore sõidupäev). Eelmine õhtu, radar ennustas tänaseks "pussnuge" ...


... ja kõigest mõned meetrid, vähem kui 800 km ning olimegi tuttavas kohas. See oli see sama Olympia kyla, mis eelminegi aasta. Noh onju sama pilt, ainult rattad on teist pidi.


Sama koridor, sama inimtühi saun .....


.... ja jälle Birra Moretti.



No täitsa dejavu. Kes aru ei saa, siis vaatab eelmise aasta reisiblogi viimaseid postitusi. Ah jaa, seekord ... ei ole jalkat telekast ja seda itaalia šhampooni me jätkuvalt ka ei joo ;)

Kahekümnes päev 07.06.2017

Tere hommikust kallis lugeja. Te ju teate ikka, et seda linna, kus me oleme hääldatakse "hanoffer", mitte "hangover". Aga las see jääb... :)
Nii, hommik algas meil juba toreda uudisega ... kõik laevapiletid, reisile Stockholm-Tallinn on välja müüdud. Siinkohal oleks olnud jällegi võimalus kodustele saata sms sõnumiga, "tulen hiljem" ja pöörata nina päikese poole aga ... kodurahu huvides, jäi sõnum saatmata :)

... varsti olime juba kohaliku Harley poe ees ...


Päris pirakas oli teine.


Et siis ... alustame oma  tänaste seiklustega algusest. Sadas vihma, umbes nagu Eestiski. Teadmata, kas saame kuidagi mingile laevale, võtsime siiski sihi Stockholmi poole. Ja jälle need kuradi ummikud! No täitsa lõpp, noh. Nii kaugele, kui silm seletas, kõik liiklusvahendid seisid. Meil oli juba mõttes järgmine tegevusplaan - silmanurgast kerge mõõtmine ja üle valge juti paremalt mööda - kogu kolonnist. Noh, pea-aegu kogu kolonnist. Seda viimast möödasõitmist hakkas mingi moment häirima mingi sini-valge värvimuusika peeglites. Tuleb välja, et siin Saksamaal ei tohigi paremalt, seisvatest autodest mööduda. Ülla-ülla, onju! Aga kohalik politsei oli viisakas ja suutis isegi nalja teha, küll meie kulul aga siiski. Eesti politseil oleks siinsetelt ametivendadelt nii mõńdagi õppida. Kokkuvõtteks - see oli meie selle reisi kalleim selfi, politsei auto taustal. Läks see meille maksma 309.- euri. Aga seda kõike, vaid ainult Sinu pärast, armas lugeja. ;)


Nii me ootasime oma "tsekki", puude all, vihmavarjus.


Pääsenud politsei haardest, võtsime suuna Kopenhagenile. No mida huvitavat sellel päeval meile veel pakkuda on? No oli ikka küll....
... 5 km enne Fehmarni sadamat Saksamaal, algas jälle järgmine ummik. Noh, meil oli nii öelda "pilet" sinna valge joone taha ostatud - keerasime kõrvale ja sadamani välja. 


Sadamas selgus, et laevakompaniile Scandlines, oli tehtud pommiähvardus. Kuna ähvardus ei olnu seotud konkreetse laevaga, siis kontrollis politsei ja pommirühm läbi kõik laevad. Meil muidugi vedas, saime tsiklitega otse laadimisala etteotsa. Esimesed autoomanikud seal rivis, olid aga üsna tusased. Nimelt nemad olid juba oodanud rohkem kui 5 tundi, seda "valgele" laevale pääsu.

Enne meid, oli ka paras punt tsiklimehi ootamas. Hiljem, kui vihmariided maha visati selgus, et olime jälle Bandidoste taga sabas, nagu eelminegi aasta. Laevalt maha tulles, meil vedas. Kõik kolla-punased võeti ekstra kontrolli. Meid, kui võõraid (loe süütuid) motomatkajaid, lasti aga läbi.
Öömaja leidmine võttis, aga mõned tunnid aega. Huvitav oli tõdeda saada, et siin riigis, kodumajutust otsides mootorrattaga, on omaniku esimene küsimus - kas kannad värve (rokkereid). Ilmselt see hirm, üheprotsendi motoklubide ees, on siin ikka väga suur. Vihmariided siiski aitasid meid ja pärast paari tunnist ponnistust, me siiski leidsime ühe toreda venna, kes ei osanud sellele kohe tähelepanu pöörata. .... Uni oli magus :)

Üheksateistkümnes päev 06.06.2017


Tänase päeva kohta võiks öelda pea-aegu, et .... 
Teekond Prahast Hannoveri möödus ainult kiirteedel. Kiire klõps suure "D" tähe juures ja edasi. 


Kiire kohvipaus tanklas, nutiminutid "R" kioskist varastatud netis ja jälle tuld. Tundus täitsa vaimuvaene päev tulevat.


PS. millegi pärast Saksa haiseb?! Vist ikka merkeli süü!
Aga mis me näeme..., juba kaugelt paistab mingi ummik. Jõuame lähemale ja näeme, et täitsa "Stau". Krt, täitsa seisavad ja üldse ei liigu. Kiire visuaalne mõõtmine silmaga ja üle pideva joone, paremalt mööda. Ca 8,5-10,2 km autode kolonni. Küll on ikka hää tsikliga sellistesse ummikutesse sattuda. Varsti oligi meil selle ummiku põhjus teada. Nagu allolevalt telefoni "screenshotilt" näha, kajastas seda ka kohalik "Bild". Polüklotid, nagu me kõik oleme, googel aitas meid. Saime teada, et see mis juhtus oli - "Juht kraana veoauto oli Teisipäev, varsti pärast 13 am kolis maanteel viadukti." Krt. jube lugu küll.


No, täitsa lõpp - "Siin põletab autokraana"

Kokkuvõtteks võib öelda, et "vanakurjal" oli vist oma plaan meiega. Kogu selle jama taustal, suunati meid kuhugi kõrval maanteele ja siis jälle kuhugi kõrvale ja ...... krt. nii me tiirutasime ümber selle äikese pilve ja jäime pea-aegu kuivaks. Vahepeal virutas välku nii, et sellega oleks kogu Narva valgeks saanud. Lõpuks, kui õigele maanteele tagasi saime, leidsime selle vihma ka üles. No polnudki nii igav päev, kui algul tunduda võis. Eks näis mis homne toob...

9. juuni 2017

Kaheksateistkümnes päev 05.06.2017

Ärkasime vara, kuna ees ootas korralik ca 550 km pikkune sõidupäev. Ja, et graafikus püsida, siis Prahasse pidime ka välja jõudma.


PS. Praha kiirteedel kruttimine ei nõua tsiklitele vinjet'i soetamist.


Ühe tankla- ja kohvipeatuse raames, tekkis arutelu, et kui head asjad on ikka rutska-soojendajad ... sealt edasi võiks ju olla ka prs%$esoojendus, miks mitte ka "kinnine esigondel", klaasid ka külgedel, katus pea kohal või üldse soojendusega salong ning äkki ka 4 ratast ... teab keegi, äkki on midagi sellist juba maailmas leiutatud?
Praha on üks tore linn. Inimesed on siin sõbralikud ja lahked. Meie kesklinna hotellis oldi lausa nii külalislahked, et lasti tsiklid lausa tuppa ajada. Pidime seda küll vaikselt tegema, sest kõrval lastevoodis magas väike Jašek õndsat und.


Kohustuslik Hard Rock Cafe, muidugi. Esmased jumbo-combod ja koksid tehtud, tutvusime linnaga ... "how's it hanging?" aga vastust kahjuks ei saanud.


Aega võttis, aga suutsime kõigepealt sebida piisava koguse müntides kohalikku raha (300 millegagi) ning siis ka umbkeelsest aparaadist vastavad kupsid soetada. Kui uskuda kupse, siis me võisime vabalt 24 tunniks metroosse jäädagi.



Aga nüüd, poisid ja tüdrukud, päeva statement, kui lubate... : Goyote Ugly on uus Rock Cafe! Period! Nagu tavaks Valge Maja pressiesindajal öelda.


Esmaspäevase õhtu kohta tuld ja mürtsu ja möllu, sõna otseses mõttes, täiega!


Baarileti taga olevad tuleohtlikud napsupudelid kaeti ennetavalt kenasti tuldtakistava tekiga. Ohutus ikkagi ju enne kõike. Seal samas, teisel pool leti ääres olevad totsid, oma nutikatega jäid aga põnevusega ootama, et mis hakkab juhtuma ... kõigil jäid kulmud alles :)


Nagu ka filmis, siis ka meie teadsime, et mis juhtub nendega, kes vett tellivad. Seda viga me ei teinud.


See vasakpoolne, tumedapäine oli meie ettekandja. Baar kus, ettekandja sinuga koos ka napsu võtab.


Nende tsiklireiside traagika juba on, et päevad kuluvad sõidule ning õhtuks on juba ka kõige eksklusiivsemad poed oma uksed sulgenud. Seekord siis ei õnnestunud meil Exclusivsest juveelipoest midagi osta, pidime seda võlu läbi "akna" uudistama.


Ja Prahaõhtu lõpetuseks ... arvake nüüd palun ära, kes see siin nüüd magab?


Seitsmeteistkümnes päev 04.06.2017

Täna leidis lõpuks kasutust üks kaasavõetud "vana tallinn" ... tänx Sabinale, kes meile vaguneid, patjasid, linasid jm välja sebis ... bookingu kohaselt oli tegelikult kogu see cämpa-ala välja müüdud.

Aga see selleks ...
Täna alustasime siis rasked tagasiteed koju. Pähe lajatas jätkuvalt 30 kuumakraadi ning esimese liiklusummiku leidsime juba 20 km pärast.


Otse loomulikult suutsime töötavast kümnest kassast valida selle, kus töötas ja oli kõigest naaaaaatukene paanikas, esimest tööpäeva tööl olev tädike :) Ei teagi, kas tõesti oli see ummik tema tekitatud.
Meie tavapärane "korraga maksmine" ajas ta veel niiiiii segadusse, et võib arvata, et see jäi ka tema viimaseks tööpäevaks. Higimull ootamisest otsa ees, ohkasime sügavalt, aga jäime siiski viisakaks.


Sloveenias tankisime, tegime ühe ergutava hommiku espresso ja kütsime selle ühe jutiga läbi.


Austriasse jõudes muutus ilm õige pea "koduseks". Kiire otsus ja jäime Graz'i.


No kust kuramus see päike paistab, kui kõik kohad on pilves, ah?!



Kas see on siin mingi luku näitus vä? Näe, päris äge "Abloy"


Graz võib isegi täitsa ilus linn olla, aga meile jättis ta pisut igava mulje.


Siin linnas valesti pargitud masinaid ei teisaldata ... need lihtsalt tõstetakse ära!


Keset linna, ilmus majade vahel välja mingi imelik moodustis. Kummalise välimusega kunstimuuseum. Ilmselt projekt samast ooperist, kui meil on ERM. Õhtuhämaruses jooksid mööda maja välisfasaadi ringi mingid valgusrõngad, umbes sellised, mida silmaarsti juures näidatakse. Paar õlut sees, oli päris lõbus juba arvata, et kummalt poolt "see" ring avatud on. Aeg möödus kiiresti, juba hakkas pimenema, lõbu oli laialt :) See "omapärakuline" hoonetaoline moodustis, mida kutsutakse "Sõbralikuks tulnukaks" on ehitatud 2003 aastal, Euroopa Kultuuripealinna tähistamise projekti raames. Sellest ajast on saanud sellest Grazi "landmark".


Et paremat pilti sellest monstrumist saada, oleksime pidanud telefoni sarivõtte režiimile panema ja hästi kõrgele viskama. Kuna keegi polnud valmis seda oma telefoniga tegema, tuli appi võtta Google.