20-21.05.2018

Hommik golfiklubi kvartiiras hakkas pisikese aruteluga rubriigist “kinnisvaraminutid”. Püüdisme võrdlusmeetodi abil tuvastada, et palju analoogne kolmetoaline isend võiks Benalmadenas, mere ääres maksta …

Arvutasime näppude peal ja leidsime, et no – oma 600 tuhhi vast tuleb ära.

Hommikul päikest küll polnud, aga ookeani vahune vaatepilt oli sellegi poolest võimas! … ei riskinud ja ujuma ei läinud.

Sisehoovis asuva bassu ääres oli pisut turvalisem 😊

Hommikuse lebotamise tulemusena, oleksime napilt munapudrust ilma jäänud. Täpselt 2 minutit, enne kui uks kinni keerati, saime jala vahele. Teenindaja ei olnud just väga rõõmus, aga mis tal üle jäi … eelmisel õhtul tegime targa lükke ja otsime söögipaugu ette ära. Kokk tegi veel, meile kui viimastele, värske laadungi munaollust ja tema kiituseks võib öelda, et see kukkus päris hää tal välja!

Aga tsekkisime ennast välja ja jätkasime teekonda mööda Portugali rannikut “üles poole”.

Ühtäkki sattusime kummalise maastiku rüppesse – justkui kuule või marsile või krt-teab kuhu, oleks äkkisti sattunud:

Vaatad vasakule või paremale – nii palju kui ilm seletab, siis kõik on ära põlenud. Pilt oli ühtmoodi nukker ja ka võimas. A võib olla oli lihtsalt tegu tavaliste Portugali kõrbe-männiga?!

Alati ei tasu gepsu järgi sõita – tegelt ka! Eirasime “karmeni” juhiseid ning sattusime joonistatud linna. 

Paras kohake, kus teha promenaadi ääres tega üks lõunapaus …

Linn asus peenikese poolsaare-laadse moodustise peale. No ainult ca 500 metra vast võis olla ühe külje mere äärest teise küljeni …

Portugali rannikut iseloomustab üks kummaline asjaolu. Nimelt, mere ääres on pilves. Aga nii kui keerad natuke sisemaale, kiirteele vms lähemale, siis lööb päike ja soojus sulle “labidaga vastu vahtimist”. 

Kass ei ole joonistatud, kala aga küll, ….. või oli vastupidi.  

Õhtuks jõudsime kauaoodatud Portosse. Valisime ööbimiseks asutuse, kus oleks võimalik ka saunamõnusid nautida. Selleks, et aga sauna saada, tuleb kohaliku kombe kohaselt ennast “ilusaks teha”. Me muidugi ei mõistnud eriti selle “ilu võlusid”, seda enam leiliruumis olles 😊 … aga habe ei pidanud kinni katma – hea seegi! 😊

Ei saa me läbi kivikohvikuta! Nii ka Portos olles. Küll aga väike stoori siia juurde …

… meil läks tellimisega midagi pisut error`isse. Saime vale burgeri ja ühed “tiivad”, mis lauda toodi, ei olnudki kanatiivad, vaid lillkapsa-tiivad. Ja siis, kui tellisime vett, toodi lauda tequila (või oli see vastupidi?!) … Saladuskatte all võib öelda, et tequila on kõvakivikohvikus üsna kallis, ja teenindaja tõi seda meie lauda “vee” sildi all.

Äge tots oli! 

Öine Porto oli rahulik ja vaikne. Ikkagi pühapäeva õhtu ju …

Kummaline oli vaadata, kuidas kaks kohaliku politseiniku valvasid ühte, või õigemini nelja mahajäetud maja. Majad olid suht elutud, kuigi uksed, aknad ees ja terved (pea-aegu) ja jalgu neil ka all polnud, et oleks saanud ära kõndida.

Ja ei saa öelda, et me Portugali rallile poleks jõudnud … a kuna Tänakuga läks nagu läks, siis ega me eriti ka ei põdenud. Seda enam, et Noivill ju võitis – kah-mul-asi!  

Porto omavalitus vist võtab looduskaitse teemat üsna tõsiselt. Üks üsna toimiv ja korras murulapike, keset vanalinna, oli turvalisuse huvides lindiga ümber piiratud … milleks?! …aga Taavi oma punase sulejopega sobis kohe linnapilti. 

Ka öösel on siin ilus.

See kuju, seal pimeduses, meenutas ühte kunagist kuju meil Tartus, Riia mäel, aga last ta jääb.

Taamal on näha kogu Porto veinitööstuse raskekahurväe reklaamsildid:

Teine päev, tore päev, Portos.

Ilm oli kena, päike paistis, temp oli talutavalt ca 23-25 soojakraadi. Kiiret meil kuhugi polnud ja võtsime vabalt. 

Külm ja kosutav sangria kärab sellisel esmaspäeval üli hästi!

Kunst on kõikjal kunsti näha – ka Ginˇi pudelis võib kunsti olla:

…. kunst on ka niimoodi päikest võtta, neljanda korruse rõdul:

Porto jättis meile kõigile väga muheda ja sümpaatse mulje. Meie maitse järgi linn – kõike oli parajas koguses.

Kui sa juba Portosse satud, eks siis käid ka “veinituuril” ära. Nii ka meiegi. Kuna neid veinikeldreid on niiiiiiiii palju, siis valikut on suht raske teha. Lõpuks oli ühine otsus: “türi-põletab” veinikelder! (orig. Name: Cockburn`s).

Kuna me jõudsime natu vara, või ka natu hilja, siis me alustasime tuuri “valest otsast” (meie arust siiski õigest). Ehk siis asusime kohe testimise kallale ning ajalugu ja teooria jäi veinituuri teise ossa:

Väljast vaadatuna, poleks võinud arvatagi, et veinikelder niiiii suureks ja võimsaks osutub. Igasugu tünne, nii et muda …

Maja kõige vanim vein pärines aastast 1861.a. Seda rariteeti näidati meile kah, trellide tagant …

Peale väsitavat veinituuri võib (nagu näha) keha heledaks ja vedelaks muutuda:

…. aga kiire, tervislik kehakinnitus andis jõudu juurde.

Duoro jõe kaldad on kah täis igasugu elukunstnikke … üks avab toruga müra tehes sul sakraid … ja teine teeb väga lahedat mussi. Saime ta plaadi kah! 😊

Ja üks lahe roller jäi kah pildile. Kaugelt ei saa nagu miskit erilist aru aga kui lähedalt vaatad siis kogu roller on nööpe täis kleebitud.