Hommikusöök Madridi hotellis ja päeva lauseks kujunes - "Krt, kus mu sai on?" Nimelt oli teeninduspersonal nii agar, et Marguse isevalmistatud võileib kadus laualt hetkega, mil ta kohvi järgi käis. Ei tea, aga ilmselt ei vastanud selle kaubanduslik välimus kohalikele normidele.
Kõhud täis, inspireerituna "Top Gear´ist" otsustasime vaatama minna ühte nii nimetatud "kummituslinna". Linn nimega Cuida Valdeluz asub Madridist umbes 60 km kaugusel. Linnas, mille arendus suure hooga lahti läks ja mis oli mõeldud 30 000 elanikule, elab praegu ca 2000 inimest.
Linn iseenesest on puhas ja loomulikult ka vaikne :)
Otsustasime vaadata seda linna ka veits kõrgemalt. Parkisime oma rattad keset silda, lausa keset teed ja kogu selle aja jooksul ei sõitnud ühtegi sõidukit sellest üle või õigemini, meist mööda. Üleüldse ei näinud me väga liikuvaid autosi selles linnas, noh, paar kolm tükki vast liikus. Majade juures oli pargitud küll autosid, aga mitte väga palju. See on ilmselt üks väheseid linnasi maailmas, kus pole kunagi parkimisega probleeme.
Nii me siis laiutasime ja poosetasime, et teha pilte igast asendist. Ja kuna linn oli puhas, siis võis ka julgelt kõhuli visata ...
... või siis niisama istuda :)
Kogu asumi tänavavõrk, sh. trassid, kõnniteed, haljastus, valgustus, oli ära rajatud. Aga kümne aasta taguse PuPu tõttu, sai maju siia rajatud heal juhul kolmandik kogu mahust (kui sedagi).
Siin toimib see süsteem kuidagi loogilist rada pidi - kõigepealt ehitatakse valmis teed, tänavad, bussipeatused, tänavavalgustus ja haljastus ning siis hakatakse maju rajama (... kui hakatakse), mitte nagu meil, et kõigepealt putka põllule püsti ja siis igaüks ise vaatab, kuidas koju saab.
Ilmselt saaks siin päris odavalt endale mõne korteri või korrusmaja omastada.
Seda linna iseloomustavad kõige paremini laulusõnad ... "kassid jäävad Sulle aga linn on minu"!
Ja kuna see blogi on mõeldud ainult inteligentsetele lugejatele, siis me ei hakka siia Spotify linki jagama ...
Kui kummituslinnast küllalt sai, siis võtsime sihi edasi Salamanca peale. Teepeale jäi meil puht "juhuslikult" selline koht nagu Walley of Fallen ehk Valle de los Caidos. See kunagise kohaliku diktaatori, Fransisco Franco poolt loodud memoriaal, on Hispaania kodusõjas langenute mälestuseks loodud kompleks. Rahvast siin väga polnud, aga me olime juba sellega harjunud ja meid see ei häirinud.
Basiilika tüüpi rajatisest õnnestus meil üles leida restorani nime kandev, koridori moodi saal. Sealne umbkeelne teenindaja proua tõi kõigepealt, ilma pikema jututa, veini lauda ja küsis siis puhtas rahvusvahelises keeles: "que para ti". Asi kiskus keeruliseks alles siis, kui me hakkasime samamoodi toitu tellima puhtas rahvusvahelises eesti keeles (inglise keelest polnud abi). Õnneks leidis teenindaja kõrvalt lauast ühe intelligentse Hispaania "turisti", kes oli lahkelt nõus kahte rahvusvahelist keelt vahendama. Hiljem selgus, et vanahärra pursib ka natukene vene keelt (ka jällegi üks rahvusvaheline keel) ja on seda mõned aastad õppinud. Me ei söendanud küll otse tema kaest küsida, et mille eest ta siis istus aga noh, las mõni asi jääb ka mõistatuseks. Igatahes saime me sõõnuks ja seda ka kõige odavama raha eest siiani. Söök oli väga hea.
Õhtuks jõudsime Salamancasse. See UNESCO pärandisse kuuluv linn, oma ilusa vanalinnaga, peidab endas ka Hispaania vanimat ülikooli. Ülikooli me küll ei leidnud aga ...
... leidsime Vana Toomase või oli see "Donki Hote" ja punased tennised.
kaks meest kahel pingil-väga hea pilt
VastaKustuta