Hommikust põllumehed!
Lissabon selja taha jäetuna, kihutasime mööda rannikut üles poole. Ühes peatuspunktis üritasime kolmekesi teha 3D pilti. Noh, tegevus suund oli meil vist õige, aga tulemust ei osanud kokku lõigata. Nii, et tuli siis kaks 1,5D pilti :)
Kunstilist laadi workshop´il, üritasime umbrohu taustal tabada sihitult hulkuvaid Royaleid.
Rannad on siin enamasti kivised ja "kaljused". Kaugelt vaatan, et üks täpikene seal, lähen lähemale, ei olegi täpikene ... Taavi on hoopis. S...u ruttu, karu tuleb.
Kivid vaadatud ja "karu hirmutatud", hakkasime teele sättima. Parklas üritas üks kohalik Pedro Defenderit käivitada, aga sellel pistis signa karjuma. Signa lõugamine hakkas juba vaikselt närvidele käima. Vana vabandas meie ees ja ütles, et see pole tema auto. Taavi küsimise peale, et kas püüad seda varastada, vastas vend naeratusega - si, si.
Järgmine peatus oli ühes väikeses mägikülakeses. Kõhukinnitamiseks sai valitud üks pisikese hipi stiilis autolahvka taoline kohvik, kus muhe rastapatsidega vana, reggae muusika saatel süüa pakkus. Tundus lahe. Tellisime söögid ja võtsime istet, kui järsku käis selline raksakas ... jurist oli ristseliti maas, ümbrus plastiktooli juppe täis. Meil kõhud kõveras ja ei saa naeru pidama ... ehmunud jamaikalane vabandas ette ja taha ning tõi uue tooli. Õnneks tõsisemaid vigastusi ei kaasnenud ... tõdesime aint, et oleme reisi jooksul vist veidike kaalus juurde võtnud :)
Vaated on siin vägevad. Mõnes kohas on nende paremaks nautimiseks tehtud ka vaateplatvormid. Kui kõik vaated olid ära vaadatud ja meelde jäetud, pidas pealik kõnet ...
... ja rahaboss võttis einet.
Aga see tee, mis meid siia tõi, ei vii meid siit enam edasi - on vaja leida uus ja huvitav rada, mida kruttida. Kes seda ikka paremini teab, kui guugel.
Kui on kahtlus, et kas horisont jääb viltu või mitte, siis on kaval nipp otse päikesesse pildistada. Ei paista ju, et viltu oleks.
See tõus mäkke, seal taustal, oli päris emotsionaalne. Kõige pealt üritas sealt üles saada üks päevinäinud vectra ... diisel tossas muljetavaldavalt ja tundus, et see annab kohe-kohe otsad ning tippu ei jõua. Ju siis teadja-vennad ning venitasid ikka esimese käiguga ära.
Ja siis oli meie kord. Mõnusa üllatuse pakkusid ka tõusele paigaldatud kaks lamavat menti ... Kuna malli või nivelli ei olnud, siis tõusu täpsed tõusu-languse kraadid jäid paraku tuvastamata.
... vanamees ja meri, oot ei, meremees ja kivi, ei, ei, krt. udune on, ei saagi täpselt aru mis seal täpselt on.
Õhtuks jõudsime küla moodi asumisse - originaal nimega: The Village - Praia DˇEI Rey Golf and Beach Resort. See on mingi golfarite linnak, kus on palju maju rendis. Ülla-ülla, meil õnnestus isegi üks kolmetoaline apartement rentida. Reception asus sellest 3 km kaugusel. Päris pirakas oli see külake!
Arvake ära, kas me (badass tsiklimehed) sobisime sinna linnakusse? Üks viisakas golfiinimene tuli isegi meie käest küsima, et kas te olete äkki ära eksinud, sest siinkandis ei näe just tihti selliseid tsiklimehi. Tüüp kiitis meie tsikleid ning mainis, et siin linnakus on muidu üks eestlane kah. Kellegil seltskonnast on ilus eesti naine. Ta teadis rääkida ka seda linnalegendi, et Eestis pidavat olema ilusad naised ja koledad mehed. Meid analüüsides jõudis ta aga kiirelt järeldusele, et me näeme küll ju head välja ... hea teada!
Ah jaa, veel üks tore tähelepanek. Kui tegime sisse-tšekki, siis keset protseduuri ütles neiu receptionist, et tal hakkas nüüd õhtusöök ja aitäh ning teiega edasi tegeleb nüüd teine tädi :) Soovisime viisakalt "hääd isu" ja jätkasime bürokraatlikku menetlust ...
Aeg oli hiline ja läheduses enam ühtegi avatud poodi polnud, seega tuli olla leidlik. Country Clubˇi restost sai tellitud pizzad ja ....
.... pizza takso oli valmis sõitma.
Golfi-sõpradele vist meeldiks siin ... kompleksis on isegi Marriottˇi hotell - eks seegi ole mingi kvaliteedi märk või midagi ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar