Barca öö kuidagi üle elatud, võtsime hommikul rahulikult.
Alustuseks ootasime hotellis taksot, mis pidavat "one moment" kohe saabuma. Kui lõpuks takso peale saime, siis joppas meile siuke udune tegelane, kes suutis roolis olles kõike teha: nii telefoni näppida, raadio teel "kiisuga" möliseda, pastakaga vihikusse kirjutada, no ja ka kuidagi ära eksida ...
Lõpuks, kui terminali jõudsime, siis järgnes järgmine "one moment". Kõige pealt võttis "one moment" tegelastel aru saada, et me ei taha tsikleid ära saata, vaid me tulime ikka oma tsiklitele järgi. Siis veel "one moment" ja veel "one moment" ja ...
... ja lõppude lõpuks - olemas! Selgus küll kurb tõsiasi - kolmest rattast kaks olid pisut ära kriibitud, aga mis teha. Sai seda ka Pepele mainitud, kes tegi paar kõnet selle peale ja kehitas lihtsalt õlgu.
Sõidu särgid selga ja ohoo, märgatav sarnasus kõhul oleva pildiga oli kuidagi "juhuslikult" õnnestunud :)
Seiklus võis ametlikult alata! Kruttisime mingeid suvalisi teid pidi ja suvalistest asulatest läbi ja nautisime lihtsalt seda "oma tsikliga taas kohtumist".
Lõunaõlle mingis suvalises kohas, suvalisel ajal ... maitses suvaliselt hästi!
Meie reiside tavapärane vaatepilt: illos, aga kus on inimesed?!
Ega see habemega sõit "keksumäng" pole ...
... kipub teine vägisi ettepoole ennast sirgu ajama.
Ja õhtuks jõudsime Valencia`sse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar