Seega, sobiva hotelli leidmine võttis öösel küll aega, kuid lõpuks me siiski leidsime miskit, Hiltoni väärilist. Külalislahkus hotellis oli märkimisväärne. Õhtusöögi juurde "tegi maja välja" mingi kohaliku koogi. Oli päris maitsev.
Hommikusöögi lauas telefonist pilte lapates avastasime, et olime blogist ühe olulise asja välja jätnud. Nimelt, mõned õhtud tagasi, kui öises Podgoricas ringi jalutasime, märkasime ühte tuttavat kuju. Keda see teile meenutab...? Jah, just - meie arvasime ka ... mille kuradi pärast nad selle Jüri Kuuskemaa kuju siia püstitanud on? Noh, veits kiilakam on, kui päris elus, aga sarnasus on kivisse raiutud. Ah jaa, see oluline fakt ka veel, et kõik Montenegro naised kannavad ketse!
Nüüd tagasi tänasesse päeva. Me kõik jätsime endast hommikul "ühe tükikese hotelli" (kas just selle pärast või miski muu, aga hotellis oli hommikul miski suurem ummistuse jama ...) ja läksime päevavalget ehk ka ilusamat Bosniat avastama.
Bosnia ja Hertsegoviina - selline huvitav riik, millel on 20 km merepiiri ja seda ka pisike lõiguna Horvaatia vahel. Riik ise on pindalalt zuts Eestist suurem ja rahvaarvult ca kolm korda võimsam. Loodus on siin huvitav. Meie teele jäänud suurte mägede vahel oli tohutu suur ja sile platoo.
Teed on siin veits kehvemad, kui Montenegros ja Horvaatias aga täitsa sõidetavad.
Ühel hetkel sai Taavile villand! Täpselt ei teagi, kas kurvilistest teedest või "Panasonicust". Igaljuhul viskas ta pöidla püsti ja ütles: "p....i, ma lähen edasi bussiga".
... Müüa üks valget värvi ratas. Väga heas seisukorras, mugav ja "natuke vali". Eestis arvel, asub Bosnias :)
Selliseid, Jugoslaavia sõja "pärandeid", leidus meie teel palju.
Meie plaan oli suunduda tagasi Horvaatiasse. Selleks valisime mitte just "main road'i", et näha seda riiki veits sellise külje pealt, mida turistidele ei reklaamita.
See kollase värviga jutt teede kaardil, mis põhilisi teid tähistab, oli reaalses elus kohati nagu Muhu saare külavahe teed. Seda teed võiks lausa nimetada ka "narkovedajate" kaubateeks. Piiripunktis ei huvitanud ametnike mitte meie dokumendid, vaid meie rattad. Ainukesed küsimused olid, et palju kuubikuid on ja palju maksavad.
Teekond viis meid läbi sellisest külast nagu Hutovo. See kontrast on ikka päris suur. Bosnia sõjast räsitud majad ja sõjalised objektid teeääres. Üle kahekümne aasta möödas, aga sõjaarme leidub ikka kõikjal.
... iseseisvussõda, mis oli aastatel 1992-1995 ja milles hukkus üle saja tuhande inimese. Seda kirjeldatakse, kui kibestunud võitlemist, valimatut linnade ja külade pommitamist, etnilist puhastamist ja massilist vägistamist, mille kordasaatjad olid peamiselt serblaste väed. Sellised sõja ikoonid nagu Sarajevo ja Srebrenica seekord meie teele küll ei jäänud. Olenemata sellest on vaatepilt külades päris kurb.
Uudistamist ja vaatamist jagus.
Tühjad külad, milles hingitses mõni üksik talupidamine. Käige ära meil Eestis, kohas nimega Viivikonna ja mõelge sealsetele majade seintele kuuliaugud juurde - umbes midagi sellist on siin.
Piir ületatud ja turvaliselt tagasi Horvaatiasse jõudnud, ostsime teeäärest õhtuks kohaliku mandarini napsu. Sellistes teeäärsetes turgudes pakutakse igasugu põnevat talukraami.
Siinkohal tuleb mainida, et kohalikud napsud - nagu Slivovitsa, Traveliza ja Melitsa - on ikka parajad puskarid küll. Kirjapilt ei pruugi õige olla, see on rohkem kuulmise ja maitse järgi kirja pandud. Kõiki neid ägedaid jubedusi, mida on tulnud meil sellel teekonnal ära proovida, siis eelistatumaks joogiks on siiski jäänud "pivovits" (kes slaavi keeli ei valda, siis see on meie slängis õlu).
Kõhud teeäärseid vitamiine täis pugitud, võtsime suuna Brac`i saarele.
Tunnine praamisõit, veits kehvema lodjaga kui Leedol oli, ja oledki kohal.
Nunnu linnakene nimega Bol ja kuulus Zlatni Rat, jäid meie koduks lausa kolmeks ööks. Kuigi, sellel hetkel me seda veel ei teadnud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar