3. juuni 2017

Kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes päev 30-31.05.2017


Nende tsiklireiside parim osa on see, et valitseb selline mõnus pohhuism ja "no problem, new plan" suhtumine ... Hommikul avanes meile selline vaade. Küll teiselt poolt, aga see oli ka põhjus, miks me siia kauemaks jäime.


Zlatni Rat on ilmselgelt turistikas, aga ... no tõesti on kena, ilus, mõnus, muhe, chill, laadna, tore ja mida kõike veel. Võimalik, et hooaja kõrghetkel siia sattudes arvaks teisiti, aga tsiteerides rohelist varest, siis: "pohhui!" :)


Vesi on siin soe. See, et eesti mees veest välja tulles "Kaera Jaani" tantsib, ei ole mitte külmast, vaid kividest. Vee läbipaistvust siin Eesti randadega võrrelda ei saa. Kõrvuni vees olles, võid vabalt oma varbaid vahtida. Soolasust on ka nii palju, et selili visates, hulbid lihtsalt vee peal, tegemata midagi. Uppuda soovijatele ei soovita!


Tahaks öelda, et üksik jaht on mereteel... aga neid lodjasi on siin ikka palju. Ilusaid ja vähem ilusaid, kalleid ja mitte nii kalleid.


Kohustuslikud, kadedust tekitavad varbapildid mere rannast kodustele teele saadetud, läksime külma õlle järgi. Ega siin puhkamine kerge töö pole - kraadiklaas näitab 30 kraadi ja päike lagipähe. Eriti "raske" oli sel hetkel leppida teadmisega, et armsas Eestis oli samal ajal 10 kraadi, kui sedagi :)


Vaatame nüüd kõik otse ja ...


... siis paremale ja ...

... siis ka vasakule


Leidsime ühiselt, et meile sobivad sellised saarte kuurordid. Tööstus- jm suurlinnad ei ole meie teema. Brac'ile aga tuleks tagasi küll ...


... mõnus ja hubane ning puhas



Öine varbapilt ka, küll vanalinna seinalt aga siiski.


Tegime ühel õhtul pisut tõsisema klubituuri. Ei juhtu just iga päev, kui sind ööklubist välja visatakse ja selle põhjuseks on asjaolu, et oled liiga noor! Täitsa OK tunne :)



Teises ööklubis, tõstsime keskmist vanust aga juba meie ...


Blogi tehes, küsis Taavi, et: "miks ma selle eesli otsa ronisin?" ... ju siis oli vaja, oli ühine arvamus. Sama kummaline avastus oli koera s..a masin. Tõele au andes, hilisema selgitustöö tulemusena selgus, et tegu oli siiski jäämasinaga ... öös on asju, ma ütlen!

 

Jätkuvalt kehtib reegel, et heal restol ei pea olema "sisseviskajat". Meie kolmandal Bol'i õhtul pidime oma järge isegi 10 mintsa ootama. Aga kuna, me olime juba nii püsikunded, siis meie eest hoolitseti hästi. Tore koht, see Pumparela!


Pumparela oskas snäkki serveerida!


Parima merevaatega veinikelder, raudselt!



Meie üllatuseks, oli kolmanda päeva hommikuks ka "see" Vespa kohale jõudnud. Jälitab meid vist? Ja paistab, et pikemat aega juba :)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar