Kahekümnes päev 07.06.2017

Tere hommikust kallis lugeja. Te ju teate ikka, et seda linna, kus me oleme hääldatakse "hanoffer", mitte "hangover". Aga las see jääb... :)

Nii, hommik algas meil juba toreda uudisega ... kõik laevapiletid, reisile Stockholm-Tallinn on välja müüdud. Siinkohal oleks olnud jällegi võimalus kodustele saata sms sõnumiga, "tulen hiljem" ja pöörata nina päikese poole aga ... kodurahu huvides, jäi sõnum saatmata :)

... varsti olime juba kohaliku Harley poe ees ...

Päris pirakas oli teine.

Et siis ... alustame oma  tänaste seiklustega algusest. Sadas vihma, umbes nagu Eestiski. Teadmata, kas saame kuidagi mingile laevale, võtsime siiski sihi Stockholmi poole. Ja jälle need kuradi ummikud! No täitsa lõpp, noh. Nii kaugele, kui silm seletas, kõik liiklusvahendid seisid. Meil oli juba mõttes järgmine tegevusplaan - silmanurgast kerge mõõtmine ja üle valge juti paremalt mööda - kogu kolonnist. Noh, pea-aegu kogu kolonnist. Seda viimast möödasõitmist hakkas mingi moment häirima mingi sini-valge värvimuusika peeglites. Tuleb välja, et siin Saksamaal ei tohigi paremalt, seisvatest autodest mööduda. Ülla-ülla, onju! Aga kohalik politsei oli viisakas ja suutis isegi nalja teha, küll meie kulul aga siiski. Eesti politseil oleks siinsetelt ametivendadelt nii mõńdagi õppida. Kokkuvõtteks - see oli meie selle reisi kalleim selfi, politsei auto taustal. Läks see meille maksma 309.- euri. Aga seda kõike, vaid ainult Sinu pärast, armas lugeja. ;)

Nii me ootasime oma "tsekki", puude all, vihmavarjus.

Pääsenud politsei haardest, võtsime suuna Kopenhagenile. No mida huvitavat sellel päeval meile veel pakkuda on? No oli ikka küll....

... 5 km enne Fehmarni sadamat Saksamaal, algas jälle järgmine ummik. Noh, meil oli nii öelda "pilet" sinna valge joone taha ostatud - keerasime kõrvale ja sadamani välja. 

Sadamas selgus, et laevakompaniile Scandlines, oli tehtud pommiähvardus. Kuna ähvardus ei olnu seotud konkreetse laevaga, siis kontrollis politsei ja pommirühm läbi kõik laevad. Meil muidugi vedas, saime tsiklitega otse laadimisala etteotsa. Esimesed autoomanikud seal rivis, olid aga üsna tusased. Nimelt nemad olid juba oodanud rohkem kui 5 tundi, seda "valgele" laevale pääsu.

Enne meid, oli ka paras punt tsiklimehi ootamas. Hiljem, kui vihmariided maha visati selgus, et olime jälle Bandidoste taga sabas, nagu eelminegi aasta. Laevalt maha tulles, meil vedas. Kõik kolla-punased võeti ekstra kontrolli. Meid, kui võõraid (loe süütuid) motomatkajaid, lasti aga läbi.
Öömaja leidmine võttis, aga mõned tunnid aega. Huvitav oli tõdeda saada, et siin riigis, kodumajutust otsides mootorrattaga, on omaniku esimene küsimus - kas kannad värve (rokkereid). Ilmselt see hirm, üheprotsendi motoklubide ees, on siin ikka väga suur. Vihmariided siiski aitasid meid ja pärast paari tunnist ponnistust, me siiski leidsime ühe toreda venna, kes ei osanud sellele kohe tähelepanu pöörata. .... Uni oli magus :)