Hommikul startisime Splitist varakult ja kuna öömaja hommikusööki ei serveerinud, siis tuli leida üks-teeäärne-umbkeelse-teenindajaga, salatit-pakkuv-burksi-putka. Meeletuid maitseelamusi muidugi ei saanud, aga see-eest oli vaade päris hea. Võiks lausa öelda, et üks parima vaatega "kiosk", kus oleme einestanud.
Noh ... muutuksime juba imalaks, kui mainime, et kui lahedad vaated ja kurvid siin ikka on. Ei, me ei tee seda - lihtsalt paneme siia ühe igava postkaardi.
Nagu järgmiselt postkaardilt näha, siis loodus on siin üsna vahelduv. Kui olime pisut sisemaale keeranud, siis avanesid meile pigem Hiina riisikasvatuste väljasid meenutavad vaated.
Kurvilised teed ja lummavad vaated on ägedad küll, aga kui liiga kaua mingis kurvis jõllitama jääda, siis võib juhtuda ka nii, nagu allpool näha. Siinkohal, me ei võta mingit seisukohta selle suhtes, et kes nendest kolmest autost rannasolevaid tibisid vaatama ennast unustas ... Õnneks saame öelda, et fataalseid tagajärgi ei paistnud olevat.
Küll nibin-nabin, aga siiski - "vanakuri" oli oma karvase kaitsva käe kuristikule ette pannud.
Seoses selle õnnetusega, tekkis teele üsna pikk ja mitme tunnine ummik/seisak. Tsiklitega liikudes on küll see eelis, et saad vaikselt kolonnist mööda kulgeda, aga teesulust siiski meid läbi ei lastud. Oodates ja aega "surnuks lüües" otsustas Taavi, olukorrale jala ette (või taha) panna. See vingerbuss muidugi mingeid tulemusi ei andnud, sest bussitäis hiinlasi, kellele lõks oli mõeldud, olid katkise škoda pildistamisega nii ametis, et ei liikunud meetritki kaugemale õnnetuspaigast.
Varsti ühines meiega üks Küprose tsiklivend. Ta märkas kohe, et oleme Tartust pärit. Nimelt, oli ta hiljuti Eestis olnud ja ööbinud meie naabrite, Põletajad MC juures. Väga heade mälestustega Tartust, palus ta (krt. nime tõesti ei mäleta) edastada tervitused Põletajatele ja Bruunole.
Siinkohal, edastame tervitused Brunole ja Põletajatele. Et olla kindel selles, et meie edastatud tervitused ka kohale jõuavad, siis Bruno - Sa võid sms-ga märku anda, et oled nüüd ühe toreda tervituse võrra rikkam :)
Jutustades tuli välja, et see Küprose kutt on, juba 14 kuud, tsikliga "jutti" reisinud. Uskumatu, kui hästi mõni vana oskab oma elu korraldada. Ega sellega ta ambitsioonid veel ei piirdu - ca 1,5 aastat on tal veel plaanis tiirutada, enne kui koju tagasi läheb. Ka meil tekkis kohe ka tahtmine telegramm koju saata, et ka meil lähe plaanitust veist kauem, aga politsei vile tõi meid maapeale tagasi - kolonn hakkas liikuma ja tsiklimehed lasti "starti" esimesena.
Varsti tervitaski meid Montenegro piirivalvur, arusaamatute kaashäälikute susinal. Montenegro, ehk Crna Gora, ehk väike mägine riik Balkani poolsaarel, mis kunagi varasemalt oli jätnud meile väga positiivse mulje. Lühidalt - ootused olid suured, temperatuur kõrge ja kurk kuivas. Lähim linn oli Herceg-Novi. Suund sinna ja gaas põhja. Krt. paar kurvi ja juba kohal :)
Dejavuu ja leidsime üles "hukkunud alpinisti" hotelli, kus seitse aastat tagasi 2/3 meist ööbis. Mitte si...agi polnud muutunud! Lihtsalt, et hetkel polnud see hotell veel avatud (no pole veel alanud see hooaega siin). Hotell oli sama ehe ja no nii sürr, et see omakorda oli juba täiega lahe. Astuks nagu ajas tagasi, aastasse 1980. Umbes sama, nagu meil oli Tallinna Purjespordi keskus. Ainult, et Miša on puudu. Noorem lugeja ilmselt ei tea, kes on Miša ... FYI: see on see karu sealt "Maša ja karu" multikast. Ainult, et tal on Audi rõngad kõhu peal.
Uut ööbimiskohta, ei pidanud me kaugelt otsima. Üks kohalik vana, nähes meid, oli väga abivalmis. Paarsada meetrit edasi, oli tal välja pakuta kohe mitu hurtsikut, kus võiksime ööbida. Iga meie küsimusele, oli esimene vastus tema poolt - No probelm-No problem. Siiski, turvaline parkimine meie rataste jaoks, osutus probleemiks ... tema jaoks ehk mitte, aga vähemalt meie jaoks küll. Muidugi oli ta üllatus suur, kui sai meilt jaatava vastuse oma küsimusele, et kas meie rattad on ikka "orginal Harley`d".
Mis seal ikka ... "No problem" ja paarsada meetrit edasi ning leidsimegi omale ja ratastele sobiva ulualuse.
Merevaadet varjutas natuke nööril rippuv kohalik kombinee, aga me ei lasknud endid sellest segada.
Montenegro õlle kohta ei oska midagi halba öelda ... oli teine täitsa OK! Üllatuseks osutus hoopis hotelli minibaar. Kogumusest arvasime, et minibaaris hoitakse ikka õlli või vett või šhampat aga ... et minibaar oleks moosi täis - no ma ei tea, esimest korda näen. Aga nagu üks hiljutine "tuttav" ütles, et: NO problemo! :)
Krt ... nüüd oleme küll segaduses. Nad teevad siin vist turistide kulul nalja. Alles me nägime Splitis peaaegu sarnast märki, ainult, et offsetis (FYI: värvid olid vastupidi!). Mis kurat see nende asi on, mis värvi susbesi ma kannan. OK küll - saame aru, kui palli ei tohi kaasa võtta, siis seda ka kaasa ei võta, aga ... ?!?
Lonkides sihitult ringi, kaunis vanalinnas, tuli Taavile järsku "kass" peale.
