Järgnevalt võtsime suuna Craco linnale, õigemini selle varemetele. 40 km mäkke kruttimist ja oledki pea 400m kõrgusel kummituslinnas.
Võimas ja veits ka kriipi.
Seda kohta on mainitud juba mõned sajad aastad enne Jeesuspoissi, siis küll teise nimega. Nagu siukeste kohtade puhul siin tavaks, siis asustatud taas Kreeklaste poolt. Midagi 1200 aasta paiku asutati siin ka ülikool. Muuseas, tartlased tundsid kohe ära selles paigas selle ülikooli aura - midagi sarnast nagu Tartuski. Lühidalt, koht on igati äge! Kes tahab sellest rohkem teada saada, siis vaatab Wikipediast ise järgi. Võib-olla tuleb see koht tuttav ette ka mõnest filmist - tänapäeval pidi see koht olema suht meelis paik ka fimimiseks.
Täna on sellest tehtud turistidele külastamise atraktsioon. Antakse kollased kiivrid ja giid on ka kaasas. Giid aina plärab ja plärab linna ajalugu, aga pigem on tal vist ikka valvuri funtsioon, et keegi üksinda kondama ei läheks. Kuna inglise keelset giidi oleksime me pidanud 1,5 tundi ootama, siis otsustasime oma itaalia keele proovile panna ja olime nõus liituma grupiga, kes juba veidi aja eest rajale viidi. Väravas olnud mees ütles meile puhtas itaalia keeles, et me läheks ruttu ja püüaksime grupi kinni. Noh, kuna me päris vabalt seda keel ei valda, siis oli meil aega küllalt. Saimegi rahulikult ringi vaadata ja allesjäänud arhitektuuriga tutvuda.
Lammas all paremas ja üleval vasemas ja kusagil veel nurgas ... Museas, üks nendest on koer.
Külas jooksis ringi üks väga armas kutsa. Selline pisikene sõbralik "naaskel". Jube asjalikult vudis ringi ja kontrollis kõike.
... ja seal olid ka mõned eeslid. Need pruunid, ilma kiivriteta :)
... lahedad ja sõbralikud elukad.
"Insenerid" teostamas järelevalvet!
Kutsumata külaliste üllatamiseks on müüride servad kaetud klaasikildudega.
Giid pidi vahepeal "kolla-kiivreid" korrale kutsuma, et te kurivaimud ühtegi kivi ei näpiks või ära ei võtaks. Pidavat kokku kukkuma see linn vms ...
Aken Euroopasse. See aken on küll pigem Euroopa tagauks, millest avaneb vaade Taranto lahele. Aga vaade on võimas.
Ehitusnõunik ja omanikujärelvalve on objektil ehitustööde käiguga tutvumas. "Noh, kus uksekell on, ah?"
Käime katuseid mööda
Lähme kolame pööningute peal
Nad ei tea mida mõelda
Need kes pole iial käinud seal
... et saada täit ülevaadet, tulebki vahel katusele ronida :)
Kuna me kohaliku giidi jutus suurt muhvigi aru ei saanud, siis irdusime jälle vaikselt pundist ja kolasime omaette ringi. Tagasiteel meil nii kergelt ei läinud. Üldiselt on nii, et kui soovid siseneda miskile keelatud alale, siis pead suletud aiast üle ronima. Me aga pidime seda tegevust rakendama, et linnast välja, tagasi tsivilisatsiooni saada.
Kummaline oli tõdeda, et selle linna jalamil, teiste lagunenud majade vahel, elasid ühes majas isegi inimesed.
Kohaliku tähtsusega maanteede ääres näeb väga tihti selliseid vaatepilte mahajäetud/suletud hotellidest-motellidest.
Meie ööbimiskohaks sai ühes väikses Viimsi-laadses asulas, Rooma lähedal, olev tagasihoidlik hotell. Päikeseloojangu vaade sellest hotellist oli päris kena. Seda ilu muidugi selle pildiga ei edasta, aga seda enam, peab armas lugeja meid sess suhtes taaskord uskuma. Hotelli restos kogesime ilmselt selle reisi parimat kööki. Õhtu lõpetuseks oli see gurmee pauk väga õiges kohas.
Homme hakkab vihma ja värgiga veel nalja saama, ma ütlen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar