Kui hommikujooks tehtud, kasin hommikueine nahavahel, siis jäi aega üle ka veel hotelli rannas päikest ja merd nautida.
Ja muidugi pea-aegu, et kohustuslik varvaste pilt mere rannas, mis tuleb igal puhkusereisil ära teha ja esimesel võimalusel sheerida kõigi oma tuttavatega.
Edasine marsruut kulges meil mööda ranniku äärt, kontsa kaugeima tipuni - Leuca. Ilus koht, mingisuguse kivist junniga, mida turistid pildistamas käivad. Noh, eks me tegime siis ka nii.
Nii see aeg kulus, kes mõtles, kes poseeris ja kes tegi poosetajatest pilti :)
Taavil oli mingi oma teema ühe veinikeldriga, millesse ta meid viia kavatses. Cantine Menhir, mis asus Minervino de Lecce, väikses linnakeses kitsaste tänavate vahel. Täitsa nunnu koht oli.
Ja veinid rataste peale pakitud, põrutasime edasi Otranto´sse. Aega enam palju polnud, sest õhtul hakkas telekast Meistrite Liiga Finaal ja selleks ajaks oli vaja leida sobiv hotell ja ka mingisugune telekaga söögikoht, kus mängule kaasa elada. Hotelliks osutus majutusasutus nimega Albania - meie imestus oli suur, et miks just selline nimi (Albania pole just kirkaim koht, millega inimesi oma hotelli meelitada, seda kinnitasid ka meie kogemused ja seiklused ühest varasemast tsiklireisist sinna). Väidetavalt olla ilusa ilmaga maja katuseterrassilt Albaania näha vms. Aga hotell ise oli kena ja päris ok.
2 000 kilomeetrit seljataga, õlle klaas ees ja telekast jalka finaal - see oleks olnud päris ilus lõpp ühele järjekordsele reisi õhtule, aga nii lihtsalt see siiski ei lõppenud. Nimelt otsustasid öösel kohalikud sääsed teha kollektiivrünnaku võõramalastest tsiklimeeste vastu. Õnneks, suurem kogus tihlofossi uinutas meid peagi jälle magama - kas see ka sääskedele mõjus, selle kohta info puudub :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar