Kuues päev

Värskelt puhanuna, kiire pilt Vesuuvi taustal, hommikune saun ja Pompei poole punuma.

Kui selfid igast asendist tehtud said siis üritasime ülesse leida Pompei varemed. Veidikene krutimist ja väike poosetamine kohalikele vanalinnas ja olimegi kohal.
Ja ausõna, see linn oli juba ennem katki kui meie sinna jõudsime :)
Varemetes linn on paras labürint. Muljed olid head, vaatamata sellele, et pea 30 kraadi ülevalt alla lajatas ja meie oma tsikliriietega mõjusime kui keskaegsed rüütlid hoopis teisest filmist.

Pompeist edasi kulges meie tee mööda rannikut lõunasse. Hinge matvad vaated ja käänulised teed, neid emotsioone ei ole võimalik sõnas ja pildis (nii palju kui meil oli võimalust kuskil peatuda ja pilti teha) edasi anda. 

 Pärast poolepäevast kruttimist hakkas kõht helendama ja oma osa nõudma. Olles jõudnud väiksesse külakesse pärast Sorrentot pidime nentima fakti, et lõunamaalastele omasel sieasta ajal ei taha siin keegi väga raha teenida. Meie pikki nägusi nägi aga üks restorani omanik (ja ka suur moto fänn) ja oli lahkelt nõus oma restorani lahti tegema ja meile süüa pakkuma. Koha nimeks oli Ristorante Kalimera. Pärast korraliku kõhutäit ja ühisfotot saime ka veidike kajastust kohalikus Facebookis. Kõigile meeldis. Suured tänud :)
 

Nii jätkus me päev krutides mööda serpentiine ja sügavalt ohates, et kuradima ilus on ikka siin.

... kaugel kaugel kus on minu kodu, kaugelt tervisi saadan ma sul ... :)

 

Mugav majutus Amalfis tõmbaski päevale joone alla. Õhtusöök vanalinnas ja pilku püüdev roller.

Siin riigis on roller küll asendamatu riistapuu aga selliseid rariteete väga tihti ei kohta.