27. mai 2018

20-21.05.2018


Hommik golfiklubi kvartiiras hakkas pisikese aruteluga rubriigist “kinnisvaraminutid”. Püüdisme võrdlusmeetodi abil tuvastada, et palju analoogne kolmetoaline isend võiks Benalmadenas, mere ääres maksta …

Arvutasime näppude peal ja leidsime, et no – oma 600 tuhhi vast tuleb ära.


Hommikul päikest küll polnud, aga ookeani vahune vaatepilt oli sellegi poolest võimas! … ei riskinud ja ujuma ei läinud.


Sisehoovis asuva bassu ääres oli pisut turvalisem 😊


Hommikuse lebotamise tulemusena, oleksime napilt munapudrust ilma jäänud. Täpselt 2 minutit, enne kui uks kinni keerati, saime jala vahele. Teenindaja ei olnud just väga rõõmus, aga mis tal üle jäi … eelmisel õhtul tegime targa lükke ja otsime söögipaugu ette ära. Kokk tegi veel, meile kui viimastele, värske laadungi munaollust ja tema kiituseks võib öelda, et see kukkus päris hää tal välja!

Aga tsekkisime ennast välja ja jätkasime teekonda mööda Portugali rannikut “üles poole”.


Ühtäkki sattusime kummalise maastiku rüppesse – justkui kuule või marsile või krt-teab kuhu, oleks äkkisti sattunud:


Vaatad vasakule või paremale – nii palju kui ilm seletab, siis kõik on ära põlenud. Pilt oli ühtmoodi nukker ja ka võimas. A võib olla oli lihtsalt tegu tavaliste Portugali kõrbe-männiga?!


Alati ei tasu gepsu järgi sõita – tegelt ka! Eirasime “karmeni” juhiseid ning sattusime joonistatud linna. 



Paras kohake, kus teha promenaadi ääres tega üks lõunapaus …


Linn asus peenikese poolsaare-laadse moodustise peale. No ainult ca 500 metra vast võis olla ühe külje mere äärest teise küljeni …

Portugali rannikut iseloomustab üks kummaline asjaolu. Nimelt, mere ääres on pilves. Aga nii kui keerad natuke sisemaale, kiirteele vms lähemale, siis lööb päike ja soojus sulle “labidaga vastu vahtimist”. 


Kass ei ole joonistatud, kala aga küll, ….. või oli vastupidi.  



Õhtuks jõudsime kauaoodatud Portosse. Valisime ööbimiseks asutuse, kus oleks võimalik ka saunamõnusid nautida. Selleks, et aga sauna saada, tuleb kohaliku kombe kohaselt ennast “ilusaks teha”. Me muidugi ei mõistnud eriti selle “ilu võlusid”, seda enam leiliruumis olles 😊 … aga habe ei pidanud kinni katma – hea seegi! 😊


Ei saa me läbi kivikohvikuta! Nii ka Portos olles. Küll aga väike stoori siia juurde …


… meil läks tellimisega midagi pisut error`isse. Saime vale burgeri ja ühed “tiivad”, mis lauda toodi, ei olnudki kanatiivad, vaid lillkapsa-tiivad. Ja siis, kui tellisime vett, toodi lauda tequila (või oli see vastupidi?!) … Saladuskatte all võib öelda, et tequila on kõvakivikohvikus üsna kallis, ja teenindaja tõi seda meie lauda “vee” sildi all.

Äge tots oli! 


Öine Porto oli rahulik ja vaikne. Ikkagi pühapäeva õhtu ju …

Kummaline oli vaadata, kuidas kaks kohaliku politseiniku valvasid ühte, või õigemini nelja mahajäetud maja. Majad olid suht elutud, kuigi uksed, aknad ees ja terved (pea-aegu) ja jalgu neil ka all polnud, et oleks saanud ära kõndida.


Ja ei saa öelda, et me Portugali rallile poleks jõudnud … a kuna Tänakuga läks nagu läks, siis ega me eriti ka ei põdenud. Seda enam, et Noivill ju võitis – kah-mul-asi!  



Porto omavalitus vist võtab looduskaitse teemat üsna tõsiselt. Üks üsna toimiv ja korras murulapike, keset vanalinna, oli turvalisuse huvides lindiga ümber piiratud … milleks?! …aga Taavi oma punase sulejopega sobis kohe linnapilti. 


Ka öösel on siin ilus.


See kuju, seal pimeduses, meenutas ühte kunagist kuju meil Tartus, Riia mäel, aga last ta jääb.


Taamal on näha kogu Porto veinitööstuse raskekahurväe reklaamsildid:


Teine päev, tore päev, Portos.

Ilm oli kena, päike paistis, temp oli talutavalt ca 23-25 soojakraadi. Kiiret meil kuhugi polnud ja võtsime vabalt. 


Külm ja kosutav sangria kärab sellisel esmaspäeval üli hästi!


Kunst on kõikjal kunsti näha – ka Ginˇi pudelis võib kunsti olla:


…. kunst on ka niimoodi päikest võtta, neljanda korruse rõdul:


Porto jättis meile kõigile väga muheda ja sümpaatse mulje. Meie maitse järgi linn – kõike oli parajas koguses.



Kui sa juba Portosse satud, eks siis käid ka “veinituuril” ära. Nii ka meiegi. Kuna neid veinikeldreid on niiiiiiiii palju, siis valikut on suht raske teha. Lõpuks oli ühine otsus: “türi-põletab” veinikelder! (orig. Name: Cockburn`s).


Kuna me jõudsime natu vara, või ka natu hilja, siis me alustasime tuuri “valest otsast” (meie arust siiski õigest). Ehk siis asusime kohe testimise kallale ning ajalugu ja teooria jäi veinituuri teise ossa:


Väljast vaadatuna, poleks võinud arvatagi, et veinikelder niiiii suureks ja võimsaks osutub. Igasugu tünne, nii et muda …



Maja kõige vanim vein pärines aastast 1861.a. Seda rariteeti näidati meile kah, trellide tagant …


Peale väsitavat veinituuri võib (nagu näha) keha heledaks ja vedelaks muutuda:


…. aga kiire, tervislik kehakinnitus andis jõudu juurde.


Duoro jõe kaldad on kah täis igasugu elukunstnikke … üks avab toruga müra tehes sul sakraid … ja teine teeb väga lahedat mussi. Saime ta plaadi kah! 😊

Ja üks lahe roller jäi kah pildile. Kaugelt ei saa nagu miskit erilist aru aga kui lähedalt vaatad siis kogu roller on nööpe täis kleebitud.




22. mai 2018

19.05.2018


Hommikust põllumehed!

Lissabon selja taha jäetuna, kihutasime mööda rannikut üles poole. Ühes peatuspunktis üritasime kolmekesi teha 3D pilti. Noh, tegevus suund oli meil vist õige, aga tulemust ei osanud kokku lõigata. Nii, et tuli siis kaks 1,5D pilti :)


Kunstilist laadi workshop´il, üritasime umbrohu taustal tabada sihitult hulkuvaid Royaleid.


Rannad on siin enamasti kivised ja "kaljused". Kaugelt vaatan, et üks täpikene seal, lähen lähemale, ei olegi täpikene ... Taavi on hoopis. S...u ruttu, karu tuleb.


Kivid vaadatud ja "karu hirmutatud", hakkasime teele sättima. Parklas üritas üks kohalik Pedro Defenderit käivitada, aga sellel pistis signa karjuma. Signa lõugamine hakkas juba vaikselt närvidele käima. Vana vabandas meie ees ja ütles, et see pole tema auto. Taavi küsimise peale, et kas püüad seda varastada, vastas vend naeratusega - si, si.


Järgmine peatus oli ühes väikeses mägikülakeses. Kõhukinnitamiseks sai valitud üks pisikese hipi stiilis autolahvka taoline kohvik, kus muhe rastapatsidega vana, reggae muusika saatel süüa pakkus. Tundus lahe. Tellisime söögid ja võtsime istet, kui järsku käis selline raksakas ... jurist oli ristseliti maas, ümbrus plastiktooli juppe täis. Meil kõhud kõveras ja ei saa naeru pidama ... ehmunud jamaikalane vabandas ette ja taha ning tõi uue tooli. Õnneks tõsisemaid vigastusi ei kaasnenud ... tõdesime aint, et oleme reisi jooksul vist veidike kaalus juurde võtnud :) 


Vaated on siin vägevad. Mõnes kohas on nende paremaks nautimiseks tehtud ka vaateplatvormid. Kui kõik vaated olid ära vaadatud ja meelde jäetud, pidas pealik kõnet ...


... ja rahaboss võttis einet.


Aga see tee, mis meid siia tõi, ei vii meid siit enam edasi - on vaja leida uus ja huvitav rada, mida kruttida. Kes seda ikka paremini teab, kui guugel.


Kui on kahtlus, et kas horisont jääb viltu või mitte, siis on kaval nipp otse päikesesse pildistada. Ei paista ju, et viltu oleks.


See tõus mäkke, seal taustal, oli päris emotsionaalne. Kõige pealt üritas sealt üles saada üks päevinäinud vectra ... diisel tossas muljetavaldavalt ja tundus, et see annab kohe-kohe otsad ning tippu ei jõua. Ju siis teadja-vennad ning venitasid ikka esimese käiguga ära.


Ja siis oli meie kord. Mõnusa üllatuse pakkusid ka tõusele paigaldatud kaks lamavat menti ... Kuna malli või nivelli ei olnud, siis tõusu täpsed tõusu-languse kraadid jäid paraku tuvastamata.


... vanamees ja meri, oot ei, meremees ja kivi, ei, ei, krt. udune on, ei saagi täpselt aru mis seal täpselt on.


Õhtuks jõudsime küla moodi asumisse - originaal nimega: The Village - Praia DˇEI Rey Golf and Beach Resort. See on mingi golfarite linnak, kus on palju maju rendis. Ülla-ülla, meil õnnestus isegi üks kolmetoaline apartement rentida. Reception asus sellest 3 km kaugusel. Päris pirakas oli see külake!
Arvake ära, kas me (badass tsiklimehed) sobisime sinna linnakusse? Üks viisakas golfiinimene tuli isegi meie käest küsima, et kas te olete äkki ära eksinud, sest siinkandis ei näe just tihti selliseid tsiklimehi. Tüüp kiitis meie tsikleid ning mainis, et siin linnakus on muidu üks eestlane kah. Kellegil seltskonnast on ilus eesti naine. Ta teadis rääkida ka seda linnalegendi, et Eestis pidavat olema ilusad naised ja koledad mehed. Meid analüüsides jõudis ta aga kiirelt järeldusele, et me näeme küll ju head välja ... hea teada!

Ah jaa, veel üks tore tähelepanek. Kui tegime sisse-tšekki, siis keset protseduuri ütles neiu receptionist, et tal hakkas nüüd õhtusöök ja aitäh ning teiega edasi tegeleb nüüd teine tädi :) Soovisime viisakalt "hääd isu" ja jätkasime bürokraatlikku menetlust ...


Aeg oli hiline ja läheduses enam ühtegi avatud poodi polnud, seega tuli olla leidlik. Country Clubˇi restost sai tellitud pizzad ja ....


.... pizza takso oli valmis sõitma.


Golfi-sõpradele vist meeldiks siin ... kompleksis on isegi Marriottˇi hotell - eks seegi ole mingi kvaliteedi märk või midagi ...