Kümnes päev 28.05.2017

Arvasime, et on sobiv aeg vormistada Hiltoni ühikasse sissekirjutus. Nüüdsest võime neid asutusi üle maailma oma koduks pidada ja õhtul töölt tulles täieõigusega "jalaga ukse lahti lüüa". Muidugi arvestatava tasu eest :)

Kuna Mäemusta maal netiga on nagu on, siis keeldusime meile ettenähtud ajal uue kodu esikust lahkumast ning tegime veel viimased ponnistused leidmaks bookingus järgmiseks õhtuks sobiv peatumispaik. Ees ju ootas meid ikkagi Bosnia :) 

Mõned read ka blogisse ja tegime minekut.

We built this city on rock`n roll.
Tekkis täitsa õigustatud arutelu selle üle, et kuidas selline pisikene riik suudab ehitada nii palju sildasid ja tunneleid. Montenegro on pindalalt Eestist kolm korda väiksem ja rahvaarvult kaks korda. Elatustase on madalam kui meil ja keskmine palk on kolmandiku võrra meie omast väiksem. Aga ikka nad suudavad ehitada nii palju. Meil ei suudeta Tallinn-Tartu maanteedki nelja realiseks teha. Sorry ... õigus jah, meile tuleb ju kohe varsti Rail Baltic - jeee!

Kätte oli jõudnud selle reisi üks oodatuimaid hetki ... Euroopa suurim, pikim kanjon, mis maailmas teisel kohal asuv, pärast USA Suurt Kanjonit.

Kanjon asub Durmitori rahvuspargis ja kuulub UNESCO maailmapärandisse. See Montenegro põhja osas asuv mäemassiiv koosneb 48-st mäest, millest kõrgeimad on üle kahe kilomeetri. Täiega vägev! Hommikul, kui alustasime, oli üle 26 kraadi sooja, vahepeal langes temperatuur 11 kraadini ja öösel kui lõpetasime, näitas kraadilkaas taas 22. Kanjonis asuv Tara jõgi on 144 km pikk. 

"1063 m kõrgusel" õlu. Maitses kohe teist moodi, ilmselt sellepärast, et kõrgemal on õhurõhk hõredam ja janu kergem tulema :)

See, et seinale kribatud menüüst sai sendwichi tellida, oli asukohta ja kõrgusi arvestades, täitsa OK. Või tähendas see seda, et saad saata omale võileiva kuhugi?
Samuti suutsime leppida sellega, et olla tunnistajaks kuidas kohalikud mägilased omavahel tervituseks ja lahkumiseks musitavad ... aga no mida paganama päralt need suurt kasvu karvased tšurbannid peavad seda musitamist "häälega" tegema?!?

Rebased kardavad kõrgust! ... "mis siin siis nii hirmuäratavat on?"- küsis Taavi ja astus müüri peale.

Järgneva pildiseeria pealkiri on: Päev modellidega kanjonis. Tööpäev oli keerukas ning aeganõudev. Modellid ei allununud ka alati fotograafi kõigile kummalistele korraldustele - seisa! sõida! keera! ... eino - otsusta ära, krt võtaks! :)

Mõned tuhanded kaadrid hiljem, võis tööpäeva õnnestunuks ja lõppenuks lugeda.

Kusjuures - kas mitte Sillamäe kandis, pole sama värvi veega, mingi tiik?

Taavi alustas "Panasonicu" müügimaterjali tootmisega. Loodus on ikka siin võimas ja ilus. Ükskõik kus pildi teed ja oplaa - jälle postkaart.

Omaette vaatamisväärsus oli Tara sild ehk Đurđevića Tara Bridge. 1940 aastal ehitatud, 170 meetri kõrgusel, 172 m pikk sild.

Lisaks kindlustusele, on siinmail ka pelleri külastamiseks "rohelist kaarti" vaja:

Täna saavutasime ka selle reisi kõrgpunkti. Tegelt kah. 1532 m merepinnast. Blogilugeja rõõmuks oli temperatuur seal 11-12 kraadi ... ikka pluss poolel :)
Mägikülasid oli "seinast seina". Küll jäi meie teele noobleid suusa kuurorteid, kui ka "mitte nii väga korras" külasid:

Me ei julgenud päevavalges Bosnia piiri ületada ... seega tundus igati mõistlik mõte teha seda ööpimeduses :)
Öös on asju! Teada värk ju. Ka Bosina öistel teedel leidub asju, või siis vastupidi, kohati need asjad puuduvad - asjad, mis aitavad öösel liigelda, nagu näiteks: helkuritega postid või muud sarnased abivahendid.  Võtsime omale teejuhiks ja julgestuseks ühed kohalikud, päevi näinud Fiatiga. Seda enam, et Rometi kiivri visiir oli öösel pigem takistuseks kui kasuks. Ja millegi pärast, ei olnud Romet nõus Taavi varuprille ette panema?!

Nii ületasidki Eesti rahuvalvajad ööpimeduses Bosnia piiri.

Bosnia elamustest ja sellest, kuidas me ööbimispaika jõudsime, aga järgmistes osades :)

Üheksas päev 27.05.2017

Hommik Herceg Novi`s. See on üks kummaline paik. Linn on justkui suur, aga rahvaarv on selle linna jaoks ilmselgelt liiga väike. Sellel on omad võlud ja valud. Miinuseks on see, et õhtul pole sul väga kellegiga õlut juua, ega ka tüli norida. Plussiks on aga see, et hommikujooksu saad promenaadil nautida segamatult, suht üksinduses. Hotelli külalislahkus oli "piiritus". Hommikul oli selline tunne, justkui oleks vanaema juures. Tädikene tegi munaputru ja seda serveerides, iga teine sõna sinna juurde oli: "alles gute?". 

Kõht täis ja vanaemalt head soovid kaasa saadud, põrutasime Kotori. Et sinna saada, tuleb tiir ümber sopilise lahe teha. Väga nauditav teekond tsikliga. Royalid soovitavad!  

Ilm oli super! Kuumus oli muidugi täisvarustuses kulgemiseks veits liig. Aga nüüd oli meil kohvrites extra vaba ruumi, siis saime "kasukad" kohvrisse visata. Mõnus on tunda, kuidas tuul su paremast t-särgi varukast sisse vuhiseb, siis teeb ringi ümber kere ja vasakust välja pressib. Kui tekkis küsimus, et kuidas meil ruumi juurde tekkis - siis pole sa väga tähelepanelikult seda blogi lugenud :)

Kotor`i vanalinn on ilus. Kitsad tänavad, kus väga kerge on ära eksida - mis ka meiega juhtus :) Linna märksõnaks on: kassid! Neid oli seal palju. Üks tädikene rääkis, et kass olevat selle linna sümbol. Väidetavalt lausa terve Montenegro sümbol. Neid igasuguseid kassikujukesi oli seal iga tahes palju.

Armas lugeja, kes sa oled meie tegevustega juba varasemast ajast tuttav (noh, nii eelmisest aastast), siis alumine pilt peaks olema nagu dejavuu San Marinost. Jälle need "vespad" on ühele pildile sattunud. Taavil tekkis kohe valik Emma ja Kumma vahel.

 80 hobust, palmid, kõlaritest country lõugamas - tekkis täitsa kauboi tunne :)

Vaata seda silti lähemalt, ha, ha, ha.

Pärast tõsist kruttimist avanes väga vägev vaade lahele ja Kotorile. Siin saad aru, kui väike sa tegelikult sellel maamunal ikka oled. Tee siia ülesse oli päris vinge - 26 U-pööret ja üle tuhande meetri tõusu. Vägev! Tasus tulemist.

Näpud püsti, pildid tehtud ja alla tagasi! Ees ootas jälle 26 U-pööret, või siis et - tagasipööret ;)

Jõudnud pilve piirilt maapeale tagasi, võtsime suuna Montenegro pealinna, Podgorica`sse. Sellel ilusa loodusega väikesel riigil on kole pealinn! Punkt! Sisemaal, lagedal väljal asuv tööstuslinn on "interesting," nagu inglane ütleb. Täitsa kummaline.

Jõudes linna, oli uudistamist palju. Kohati tundus nagu oleks jõudnud Hiina. Tänavaid palistasid tuhanded punased lipud - riigilipud. Linn ise, oli kui suur tööstuslik mikroirajoon nr. 59. Pankasid oli palju ja iga panga ees valvas turvamees, kes muidugi ise oli telefoniga facebookis või mingis kohalikus väljaandes. Ühesõnaga, kontrast oli suur ja odavaimat hotelli ei julgenud võtta. Ühisel nõusolekul otsisime hotelli, millel oli turvaline parkla. Selleks osutus olude sunnil Hiltoni nimeline ühiselamu. Parkla oli turvaline ja kottide tassimiseks aeti kohale ka mingi imelik atribuutika. Meile sobis!

Korter, selles tööstuslinnas, oli meil vägev.

Eelmised omanikud olid vist oma valged mantlid kappi unustanud. 

Positiivne elamus oli Hard Rock Cafes esinenud kohalik band "Highway".

Öises linnas märkasime mingeid imelikke moodustisi ristmike juures. Tükk aega murdsime pead, et mis kuradi asjandused need on. Tulime järeldusele, et see on abivahend jala puhastamiseks koera s...st. Tundus loogiline :) Ristisime selle "D S Remover 2.0"-iks.
Hommikul hotelli receptionist uurides, saime aga vastuse: need postid on ratturite jaoks, et ei peaks rohelist tuld oodates rattapealt maha tulema. Meie arust, kasutavad nad neid ikkagi valesti.

Samuti, tundus meie jaoks kummalisena keset tänavat paiknev surmakuulutuste post. Ah ... ega kõikidest asjadest ei peagi aru saama!?