Kümnes päev

Hommikune vaade hotelli katusekorruselt, kus pakuti hommikusööki. Päris ilus, (olenemata veidrast nimest).

 Juba hommikul näitas termomeeter 31 soojakraadi ja päevapeale tuli ära ka siiani selle reisi kuumarekord, 35 kraadi. Ei hakka sellel pikemalt peatuma, kes kui märg oli ja kus midagi juba kellelgi siutsuma hakkas.

Ja sellest ma aru ei saa, mis kuradi jama siin Itaalias nende bensukatega on. 

 

Kaardimakse terminaalid on üleval aga kogu reisi jooksul pole veel kordagi õnnestunud leida sellist tanklat, kus ka kaardimakse toimiks. Ainult cash. Ja siis veel need teenindajad, kes lahkelt tulevad ja aitavad su sõidukit tankida ja siis ca 20 senti liitri pealt teenustasu kasseerivad. Ilmselt on see siin kohas kombeks ja normaalne, meile lihtsalt tundub veits veider.
Täna näiteks sattus meie teele kaks sellist tanklat, kus polnud juba aastaid midagi tangitud, aga suured sildid olid väljas ja meil muidugi kütus pea-aegu otsas.


Kiire koolitus ja manitsusõnad Road Captain´i poolt ja teekond võis jätkuda Alborobello suunas.

Alborobello on üks väike lahe külakene oma ümmarguste Trulli majakestega Puglija piirkonnas. Ilus, puhas, valge ja ümar, oma kitsaste tänavatega. Täpselt nagu Smurfi küla ....

..... koos smurfidega :)

Isegi seest on need majad ümarad. Selles külas ilmselt lastel vedas - majas polnud lihtsalt ühtegi nurka, kuhu neid mingi pahanduse pärast seisma panna.

                                  

Ja kui ka järjekordne grupiselfie tehtud sai, võis lugeda Smurfiküla vallutatuks. 

Edasi võtsime suuna Itaalia ida kaldalt mööda rannikut ülespoole.

.... Aga oh häda - "Peeglike, peeglike lenksu peal, kes on ....... - oot kus kadusid?"

Kiire remont, käepäraste vahenditega ja parempoolsest peeglist sai vasakpoolne...

ning sõit oleks võinud pea-aegu jätkuda, kuid paar ratast tagapool ....

... otsustas üks lind anda meile oma õnnistuse. Ilmselt oli see sama kägu, kes Taavit jälitab ja kelle kukkumist ainult Taavi kuuleb (kummaline, me pole veel ju Amsterdami jõudnud).

Järgmiseks peatuspunktiks valisime sellise pisikese rannaäärse linnakese nagu Margherita di Savoia.

Siin ootas meid ees välimuselt hukkunud alpinisti hotelli taoline majutusasutus, mis oli päris ok. Siia jääme me pikemaks ja homme on meil "tervise päev"  

Vaatamata sellele, et hooaeg pole veel alanud, oli öisel promenaadil sagimist palju.

Õhtusöögiks olid selliseid molluskid, mis ei lasknud öösel väga hästi magada, ei teagi kas oma välimuse või maitse pärast :)

Üheksas päev

Tere hommikust. Jälle üks ilus ja päiksepaisteline päev on algamas.
Kui hommikujooks tehtud, kasin hommikueine nahavahel, siis jäi aega üle ka veel hotelli rannas päikest ja merd nautida.
Ja muidugi pea-aegu, et kohustuslik varvaste pilt mere rannas, mis tuleb igal puhkusereisil ära teha ja esimesel võimalusel sheerida kõigi oma tuttavatega.

Edasine marsruut kulges meil mööda ranniku äärt, kontsa kaugeima tipuni - Leuca. Ilus koht, mingisuguse kivist junniga, mida turistid pildistamas käivad. Noh, eks me tegime siis ka nii.

Nii see aeg kulus, kes mõtles, kes poseeris ja kes tegi poosetajatest pilti :)

  

Taavil oli mingi oma teema ühe veinikeldriga, millesse ta meid viia kavatses. Cantine Menhir, mis asus Minervino de Lecce, väikses linnakeses kitsaste tänavate vahel. Täitsa nunnu koht oli.

Ja veinid rataste peale pakitud, põrutasime edasi Otranto´sse. Aega enam palju polnud, sest õhtul hakkas telekast Meistrite Liiga Finaal ja selleks ajaks oli vaja leida sobiv hotell ja ka mingisugune telekaga söögikoht, kus mängule kaasa elada. Hotelliks osutus majutusasutus nimega Albania - meie imestus oli suur, et miks just selline nimi (Albania pole just kirkaim koht, millega inimesi oma hotelli meelitada, seda kinnitasid ka meie kogemused ja seiklused ühest varasemast tsiklireisist sinna). Väidetavalt olla ilusa ilmaga maja katuseterrassilt Albaania näha vms. Aga hotell ise oli kena ja päris ok.

2 000 kilomeetrit seljataga, õlle klaas ees ja telekast jalka finaal - see oleks olnud päris ilus lõpp ühele järjekordsele reisi õhtule, aga nii lihtsalt see siiski ei lõppenud. Nimelt otsustasid öösel kohalikud sääsed teha kollektiivrünnaku võõramalastest tsiklimeeste vastu. Õnneks, suurem kogus tihlofossi uinutas meid peagi jälle magama - kas see ka sääskedele mõjus, selle kohta info puudub :) 

Kaheksas päev

Hommikud on siin ilusad, päike paistab ja on mõnusalt soe. Ma parem ei küsi, et kuidas teil .... :)

   Krossanti oskavad itaallased hästi teha, see on siin nii õhuline ja maitsev.

Ja nagu nendel tsiklireisidel tavaks on saanud siis läbitud teekond kantakse markeriga vanakooli kaardile, et siis kodus oleks jälle millega poosetada ja noh mõnikord ka tagantjärgi vaadata kus siis käidud on.

Ja jälle üks tore päev on algamas, kurvilised ja kitsad teed, ahhetama panev loodus, 30 kraadi lagi pähe. Hauduvatele kottidele pakkusid veidikene jahutust tunnelid läbi kaljude mida, täna õnneks meie teele jagus.

 

Täna otsustasime testida siis seda, et milline meie ratastest kõige janusem on :) 

Ja nagu korralikule testile kohane siis keegi ei tahtnud alla anda ja lõpuks kui üks ratastest teeserva jäi võis piltlikult testi lõppenuks lugeda ja hakata otsima lähimat tanklat. 

Aga nagu Smurfi seadus - oli järgmine lähim tankla OUT OF ORDER :)

Et siis hoidsime hinge kinni ja otsisime edasi.

Kiire tankimine kiirtee ääres ja lõbus reis võis jätkuda. 

  

Meie Road Captainist on saanud vahepeal Road Captain America. 

 

Väike vahepeatus rannaäärses kohvikus ja CINQUE BIRRE

See on üks nendest väljenditest, mis siin reisil kõige sagedamini kõlab :)  

Itaalia saapa talla all majutust otsides võib juhtuda ka selliseid olukordi, kus Bookingust vaadates on ilusad pildid ja kohti küll aga värava taga istub umbkeelne Filippo kes ei tea asjast midagi.

Mis muud kui jälle ratta selga ja edasi. 

Tee viis meid mööda ranna äärt läbi mitmetest küladest mis tundusid justkui kummituslinnad. Enamus majadel on aknad kinni kaetud, inimesi pole ja mingid kohalikud kängsta vennad sõidavad oma lagunenud Opeliga meist mööda, tervitades meid kui vanu tuttavaid :)

Ehee, veits kõhe. Aga noh, turismi hooaeg algab siin Juunis ja siis on siinsed külad rahvast täis, olgugi et praegu on ka õhtul kell seitse veel 27 kraadi sooja.

Enne magama minekut otsustasime tsiklite küljekotid taarast puhtaks teha ja kuna õhtu oli nii soe ja mõnus siis see viimane "Sinine Lint" (Nastro Azzurro) rannas kuupaistel oli päevale ilusaks punktiks. 

Seitsmes päev

Hommik algas meil jälle kruttimisega serpentiinidel, nautides rannikuäärseid teid ja vaateid.

Ja kus võimalik peatuda oli sai tehtud ka mõni pilt või siis "pilt pildis" :)

Mõned lõigud teedest olid ikka päris ekstreemsed. Näiteks pea-aegu püstloodis mägi mis lõppes 90 kraadise kurviga. Veel enne mäkke tõusu käis korraks mõte peast läbi, et "mida pekki", kui millegi pärast oleks sunnitud poolel mäel peatuma siis püstiasendis sealt küll enam startida ei õnnestuks, ilmselt tuleks visata külili - lohisedes alla ja siis jälle otsast pihta :)  Aga kõik läks õnnelikult. Ilmselt mõistate miks sellest mäest pole meil pildimaterjali. Pole väga kindel kas Google street view auto on selle lõigu läbinud aga ei viitsi otsima ka hakata.

Lõunapaus väikses rannaäärses külakeses ......

  

.... ja kui kalasupp nahavahele pigistatud jäi aega üle ka mõneks kunstiliseks fotoks :)

Ja jälle vaated, kurvid ja viltune horisont :)