Hommik Herceg Novi`s. See on üks kummaline paik. Linn on justkui suur, aga rahvaarv on selle linna jaoks ilmselgelt liiga väike. Sellel on omad võlud ja valud. Miinuseks on see, et õhtul pole sul väga kellegiga õlut juua, ega ka tüli norida. Plussiks on aga see, et hommikujooksu saad promenaadil nautida segamatult, suht üksinduses. Hotelli külalislahkus oli "piiritus". Hommikul oli selline tunne, justkui oleks vanaema juures. Tädikene tegi munaputru ja seda serveerides, iga teine sõna sinna juurde oli: "alles gute?".
Kõht täis ja vanaemalt head soovid kaasa saadud, põrutasime Kotori. Et sinna saada, tuleb tiir ümber sopilise lahe teha. Väga nauditav teekond tsikliga. Royalid soovitavad!
Ilm oli super! Kuumus oli muidugi täisvarustuses kulgemiseks veits liig. Aga nüüd oli meil kohvrites extra vaba ruumi, siis saime "kasukad" kohvrisse visata. Mõnus on tunda, kuidas tuul su paremast t-särgi varukast sisse vuhiseb, siis teeb ringi ümber kere ja vasakust välja pressib. Kui tekkis küsimus, et kuidas meil ruumi juurde tekkis - siis pole sa väga tähelepanelikult seda blogi lugenud :)
Kotor`i vanalinn on ilus. Kitsad tänavad, kus väga kerge on ära eksida - mis ka meiega juhtus :) Linna märksõnaks on: kassid! Neid oli seal palju. Üks tädikene rääkis, et kass olevat selle linna sümbol. Väidetavalt lausa terve Montenegro sümbol. Neid igasuguseid kassikujukesi oli seal iga tahes palju.
Armas lugeja, kes sa oled meie tegevustega juba varasemast ajast tuttav (noh, nii eelmisest aastast), siis alumine pilt peaks olema nagu dejavuu San Marinost. Jälle need "vespad" on ühele pildile sattunud. Taavil tekkis kohe valik Emma ja Kumma vahel.
80 hobust, palmid, kõlaritest country lõugamas - tekkis täitsa kauboi tunne :)
Vaata seda silti lähemalt, ha, ha, ha.
Pärast tõsist kruttimist avanes väga vägev vaade lahele ja Kotorile. Siin saad aru, kui väike sa tegelikult sellel maamunal ikka oled. Tee siia ülesse oli päris vinge - 26 U-pööret ja üle tuhande meetri tõusu. Vägev! Tasus tulemist.
Näpud püsti, pildid tehtud ja alla tagasi! Ees ootas jälle 26 U-pööret, või siis et - tagasipööret ;)
Jõudnud pilve piirilt maapeale tagasi, võtsime suuna Montenegro pealinna, Podgorica`sse. Sellel ilusa loodusega väikesel riigil on kole pealinn! Punkt! Sisemaal, lagedal väljal asuv tööstuslinn on "interesting," nagu inglane ütleb. Täitsa kummaline.
Jõudes linna, oli uudistamist palju. Kohati tundus nagu oleks jõudnud Hiina. Tänavaid palistasid tuhanded punased lipud - riigilipud. Linn ise, oli kui suur tööstuslik mikroirajoon nr. 59. Pankasid oli palju ja iga panga ees valvas turvamees, kes muidugi ise oli telefoniga facebookis või mingis kohalikus väljaandes. Ühesõnaga, kontrast oli suur ja odavaimat hotelli ei julgenud võtta. Ühisel nõusolekul otsisime hotelli, millel oli turvaline parkla. Selleks osutus olude sunnil Hiltoni nimeline ühiselamu. Parkla oli turvaline ja kottide tassimiseks aeti kohale ka mingi imelik atribuutika. Meile sobis!
Korter, selles tööstuslinnas, oli meil vägev.
Eelmised omanikud olid vist oma valged mantlid kappi unustanud.
Positiivne elamus oli Hard Rock Cafes esinenud kohalik band "Highway".
Öises linnas märkasime mingeid imelikke moodustisi ristmike juures. Tükk aega murdsime pead, et mis kuradi asjandused need on. Tulime järeldusele, et see on abivahend jala puhastamiseks koera s...st. Tundus loogiline :) Ristisime selle "D S Remover 2.0"-iks.
Hommikul hotelli receptionist uurides, saime aga vastuse: need postid on ratturite jaoks, et ei peaks rohelist tuld oodates rattapealt maha tulema. Meie arust, kasutavad nad neid ikkagi valesti.
Samuti, tundus meie jaoks kummalisena keset tänavat paiknev surmakuulutuste post. Ah ... ega kõikidest asjadest ei peagi aru saama!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar