31. mai 2017

Kümnes päev 28.05.2017


Arvasime, et on sobiv aeg vormistada Hiltoni ühikasse sissekirjutus. Nüüdsest võime neid asutusi üle maailma oma koduks pidada ja õhtul töölt tulles täieõigusega "jalaga ukse lahti lüüa". Muidugi arvestatava tasu eest :)
Kuna Mäemusta maal netiga on nagu on, siis keeldusime meile ettenähtud ajal uue kodu esikust lahkumast ning tegime veel viimased ponnistused leidmaks bookingus järgmiseks õhtuks sobiv peatumispaik. Ees ju ootas meid ikkagi Bosnia :) 
Mõned read ka blogisse ja tegime minekut.


We built this city on rock`n roll.
Tekkis täitsa õigustatud arutelu selle üle, et kuidas selline pisikene riik suudab ehitada nii palju sildasid ja tunneleid. Montenegro on pindalalt Eestist kolm korda väiksem ja rahvaarvult kaks korda. Elatustase on madalam kui meil ja keskmine palk on kolmandiku võrra meie omast väiksem. Aga ikka nad suudavad ehitada nii palju. Meil ei suudeta Tallinn-Tartu maanteedki nelja realiseks teha. Sorry ... õigus jah, meile tuleb ju kohe varsti Rail Baltic - jeee!


Kätte oli jõudnud selle reisi üks oodatuimaid hetki ... Euroopa suurim, pikim kanjon, mis maailmas teisel kohal asuv, pärast USA Suurt Kanjonit.
Kanjon asub Durmitori rahvuspargis ja kuulub UNESCO maailmapärandisse. See Montenegro põhja osas asuv mäemassiiv koosneb 48-st mäest, millest kõrgeimad on üle kahe kilomeetri. Täiega vägev! Hommikul, kui alustasime, oli üle 26 kraadi sooja, vahepeal langes temperatuur 11 kraadini ja öösel kui lõpetasime, näitas kraadilkaas taas 22. Kanjonis asuv Tara jõgi on 144 km pikk. 



"1063 m kõrgusel" õlu. Maitses kohe teist moodi, ilmselt sellepärast, et kõrgemal on õhurõhk hõredam ja janu kergem tulema :)



See, et seinale kribatud menüüst sai sendwichi tellida, oli asukohta ja kõrgusi arvestades, täitsa OK. Või tähendas see seda, et saad saata omale võileiva kuhugi?
Samuti suutsime leppida sellega, et olla tunnistajaks kuidas kohalikud mägilased omavahel tervituseks ja lahkumiseks musitavad ... aga no mida paganama päralt need suurt kasvu karvased tšurbannid peavad seda musitamist "häälega" tegema?!?


Rebased kardavad kõrgust! ... "mis siin siis nii hirmuäratavat on?"- küsis Taavi ja astus müüri peale.



Järgneva pildiseeria pealkiri on: Päev modellidega kanjonis. Tööpäev oli keerukas ning aeganõudev. Modellid ei allununud ka alati fotograafi kõigile kummalistele korraldustele - seisa! sõida! keera! ... eino - otsusta ära, krt võtaks! :)





Mõned tuhanded kaadrid hiljem, võis tööpäeva õnnestunuks ja lõppenuks lugeda.




Kusjuures - kas mitte Sillamäe kandis, pole sama värvi veega, mingi tiik?


Taavi alustas "Panasonicu" müügimaterjali tootmisega. Loodus on ikka siin võimas ja ilus. Ükskõik kus pildi teed ja oplaa - jälle postkaart.


Omaette vaatamisväärsus oli Tara sild ehk Đurđevića Tara Bridge. 1940 aastal ehitatud, 170 meetri kõrgusel, 172 m pikk sild.




Lisaks kindlustusele, on siinmail ka pelleri külastamiseks "rohelist kaarti" vaja:


Täna saavutasime ka selle reisi kõrgpunkti. Tegelt kah. 1532 m merepinnast. Blogilugeja rõõmuks oli temperatuur seal 11-12 kraadi ... ikka pluss poolel :)
Mägikülasid oli "seinast seina". Küll jäi meie teele noobleid suusa kuurorteid, kui ka "mitte nii väga korras" külasid:


Me ei julgenud päevavalges Bosnia piiri ületada ... seega tundus igati mõistlik mõte teha seda ööpimeduses :)
Öös on asju! Teada värk ju. Ka Bosina öistel teedel leidub asju, või siis vastupidi, kohati need asjad puuduvad - asjad, mis aitavad öösel liigelda, nagu näiteks: helkuritega postid või muud sarnased abivahendid.  Võtsime omale teejuhiks ja julgestuseks ühed kohalikud, päevi näinud Fiatiga. Seda enam, et Rometi kiivri visiir oli öösel pigem takistuseks kui kasuks. Ja millegi pärast, ei olnud Romet nõus Taavi varuprille ette panema?!


Nii ületasidki Eesti rahuvalvajad ööpimeduses Bosnia piiri.


Bosnia elamustest ja sellest, kuidas me ööbimispaika jõudsime, aga järgmistes osades :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar