Üheteistkümnes päev

Üheteistkümnes päev ehk tervise päev.
Kui hommikused tervisetoimingud tehtud ja krossant nahavahel oli plaanis nautida rannapäeva.
Nii suundusidki viis põhjamaa valget poega (valged nagu IKEA mööbel, isegi Alpide liustikud kahvatuksid nende meeste taustal) randa, et saada pruuniks teiseks juuniks. Seega oli meil aega ainult kaks päeva ja see teine päev oli sõidupäev, mis tähendas seda, et pruuniks pidi saama ühe päevaga :)

ja nii siis saigi võetud viimast sellest päikeselisest päevast ja tühjast rannast. Kes meist sai pruuniks, kes triibuliseks ja kes villid talla alla ...... ärge parem küsige :)
Ja ometigi kui "karjatshie Estonskie barni" olid Margherita di Savoia rannas, läks kõval asuv linn nimega Barletta "iseenesest" põlema. Ausõna, meie ei tea sellest täpsemalt midagi.

Pärast seda tervise päeva oleksime tegelikult vajanud ühte taastumise päeva, et põhjamaa sebrad sisse kreemitada.

Ja kuna meie jaoks harjumatul "siesta" ajal ei tööta ka pea-aegu ükski pizzeria, siis olime sunnitud ise improviseerima "kella viie teed", mis oli küll ilma teeta ja hoopis teisel ajal :)

Hotelli receptionis, kus üle pika aja oli selline tots, kes valdas isegi inglise keelt - tekkis huvitav jutuajamine. Kui teenindaja uuris, kust me alustasime ja kui pika ringi oleme juba teinud ning milliseid kohti läbinud, siis too imestas, et - teil on küll ikka vedanud, et selle aja peale pole teie rattaid ära varastatud.
Ha, ha, ha, eks muidugi see sisendas julgust juurde ja magamata ööd läksid jälle juhtima :)